teater mahutas 14000 istekohta. Vana-Kreeka teatri põhiplaan (Epidauros, 3. saj. eKr.) Skeene – lavaehitis, kus asusid rõivistu ja rekvisiitide ruum; proskenion - esinemiskoht. Epidaurose teater (3.saj.eKr.) on kõige paremini säilinud Vana-Kreeka teater (nüüdisajal taas kasutusel, mahutas 12000 pealtvaatajat). Epidaurose teater. Terrakotast teatrimaskid 2.-1. saj. eKr. Kreekas esitati alates 6. saj. lõpust eKr. tragöödiaid, komöödiaid ja saatüridraamasid kõigist ühiskonnakihtidest vaatajaile. Vaesemate piletiraha tasus riik. Näitlejad kandsid maski, kostüümid vastasid näidendi laadile. Etenduse mõju suurendamiseks kasutas lavastaja mitmesuguseid teatrimasinaid. Arhailise perioodi Vana-Kreeka skulptuurid mõjuvad veel skulptuur ebaloomulike ja egiptusepärastena. Neid
Viimane Ateenas tekkinud kirjanduslik zanr. Selles komöödias puudub fantastiline element ja poliitiline aktuaalsus, samuti on kõrvale jäänud laiahaardelised ühiskondlikud probleemid. Koor võtab küll osa, aga esitab laule vaheaaegadel, kusjuures need vahepalad pole sisuliselt seotud komöödia faabulaga. Vastavalt hellenistliku ühiskonna huvile eraelu vastu käsitlevad autorid pereokonna- ja armastusteemasid. Piiratud on kangelaste arv, kuna nende teatrimaskid varieeruvad vastavalt tegelase ealse, seisundile, iseloomule jne. Enamlevinud süzee noormees vabastab neiu kupeldaja või muu neg tegelase käest, heit- või leidlapse süzee. Tüübid armunud noormees, kes kannatab armupiinu ja rahapuudust, vastane kiitlev sõjamees. Üldine põlgusobjekt on ahne naiskupeldaja, kes saab näidendi lõpus tüssata. Noormehe isaks on kokkuhoidlik ja pahur vanamees, mõnes näidendis aga tikub kaunitariga amelema ja sel alal pojaga võistlema
annaabi.ee 
