minimalistlikud ja täpsed. Loodi mõjuv atmosfäär tekitati vastav meeleolu ja õhustik. Oluline oli ka, et välisdramaturgia kõrval eesti dramaturgiat lavastataks. Nende lavastustes on näha välisdramaturgia mõjutusi: Viidingul Jaapani teater, Pedajasel Iiri teater ja Petersonil Prantsuse teater. Juhav Viiding tegi lavastusi koos oma mõttekaaslastega, rühmatöö põhimõttel. Tema teater oli sõnakeskne, väliselt kasin ja talitsetud, hoolikalt viimistletud näitlejaplastikaga. Seda teatrilaadi on nimetatud klassikaliselt puhtaks minimalismiks ning selles on nähtud jaapani traditsioonilise teatri mõjutusi. Viidingu teater pöördus poliitikast ära ning tõstis esile vaimseid väärtusi. 1980. aastate teisel poolel keskendus ta absurdidraamale (Samuel Beckett jt). 15. Mikk Mikiveri "mõtteteater" 1960. aastail. Võrrelge seda Tartu teatrimurranguga. Selle aja (mõtteteatri) ,,Antigone" ja ,,Libahunt" olid väga tugevalt keskendunud mingi teatud idee väljendamisele
39 Kaarin Raid, kes liikus 1970. aastail Pärnu teatrist Noorsooteatrisse ja sealt edasi „Vanemuisesse”, suutis lavastajana ühendada psühholoogilise teatri ning uudse, tingliku lavakeele. Tema legendaarsemaid lavastusi, Tennessee Williamsi „Tramm nimega „Iha”” (1972 Pärnu teatris) tõusis esile tugevate näitlejatöödega, eeskätt Tiia Kriisa nüansirikka osatäitmisega Blanche’i rollis; tugevas psühholoogilis-realistlikus kanvaas aimus juba ka metafoorsema teatrilaadi märke. Raidi oskust näitlejatega süvitsi töötada illustreerisid edaspidi mõjusalt nii Einari Koppeli uus lavakvaliteet eesti talupoja intrigeerivas kolmik-rollis (Rein Saluri „Külalised”, 1974 Draamateatris) kui ka Hilja Varemi ootamatuid andevarusid avanud nimitegelane Peet Vallaku novelli dramatiseeringus „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (1974 Pärnu teatris); viimatimainitud kujundirikka lavastuse dünaamilis-mängulist maailma on
annaabi.ee 
