[kujutletav] teater“. Ei ole narratiivsust, loogilist järgnevust. Selle asemel montaažitehnika, sürreaalsus. Tummfilmi mõju. Instrumendi kõla moonutatakse, müra muutub muusikaks, kõik see o n esitatud distantsi ja irooniaga, mitte tõsimeelselt: metsasarvemängija puhub ühes stseenis vaasi, samal ajal kasutab raamatut löökpillina – mängija hoiab seda käes ja laseb lehekülgedel glissando-laadselt läbi õhu vihiseda. Pillimäng muutub teatrielemendiks (vt hiljem Kageli instrumentaalteater). 4. 1970. aastad 1970. aastad tähistavad modernismi hääbumist. Muusikateatrile kirjutamist jätkab Ligeti, 1977 valmib anti-anti-ooper Le grand macabre (Vägev vikatimees; libreto Michel Ghelderode samanimelise 1934. aastal loodud näidendi järgi). Tegevus toimub väljamõeldud maal nimega Breughelland (16. sajandi maalikunstniku Pieter Brueghel vanem järgi – grotesksed ja absurdsed maalid nagu Hieronymus Boschilgi)
Ei ole narratiivsust, loogilist järgnevust. Selle asemel montaažitehnika, sürreaalsus. Tummfilmi mõju. Instrumendi kõla moonutatakse, müra muutub muusikaks, kõik see on esitatud distantsi ja irooniaga, mitte tõsimeelselt: metsasarvemängija puhub ühes stseenis vaasi, samal ajal kasutab raamatut löökpillina – mängija hoiab seda käes ja laseb lehekülgedel glissando-laadselt läbi õhu vihiseda. Pillimäng muutub teatrielemendiks (vt hiljem Kageli instrumentaalteater). Kümnendi kõige modernistlikum teos on Mauricio Kageli (saksa-argentiina h.) “Riigiteater” (1971). Kirjutatud Hamburgi ooperiteatrile. Kasutab suure ooperimaja kõiki võimalusi, ka kavas olevate teiste ooperite rekvisiite ja kostüüme, aga parodeerides. Pöörab kõik pea peale. 16 peaosa (!), suur koosseis – kõik teevad ja kasutavad kõike valesti. Teater on pea peale pööratud.
annaabi.ee 
