Tooming, Evald Hermaküla, Kaarin Raid, Mati Unt jt. Olulisus Vanemuisele ja eesti teatriloole Eesti teatrimällu on Kaarel Ird läinud konfliktse ja vastandliku isiksusena. Ühelt poolt komparteilise maailmavaatega jõuline, plahvatav ja diktaatorlik teatrijuht. Teisalt oli tegu aga reziimi poolt taunitud eesti algupärandite tulise kaitsejaga, Vanemuise üleliiduliseks nähtuseks muutjaga ja 70ndate teatriuuenduspõlvkonna eestkostjaga. ''Irdi teatriajalukku minevaid lavastusi saame kokku umbes kahe käe sõrmede jagu. Selles pole midagi erakordset, selliseid lavastajaid saab Eesti peale kokku üsna mitu, aga nende hulgas pole ühtegi, kes oleks samal ajal nii teatrimees, teatrijuht kui lavastaja, nii ehitaja, süsteemi looja ja hoidja.'' Viller, Jaak Ird kasutas lavastusmeetodina talle palju etteheidetud kaasarääkimise tehnikat, kus näitleja pidi kordama iga sõna täpse intonatsiooniga, kuni see talle häältepaeltesse kulus ja
3. Vaade seljataha Nii palju kahe maski vahekordadest, muidugi väga üldiselt. Suure juubeli puhul on aga põhjust rääkida ka kolmandast maskist eesti teatri vapil. See on tagasivaatav mask. Ükskõikne nagu iga inimene kukla tagant. Me ei tea, mis ilme on tal tegelikult. Järgnevalt püüan võimaluste piires iseloomustada ka seda maski. Viie näidendi ja ühe filmi põhjal, millest igaüks annab ühe omapärase, kuid teisi täiendava tagasivaate teatriajalukku -- aga veel rohkem teatrimaagiasse. Kui neid kahte üldse saab teineteisest lahutada. Kutselise teatri juubel -- nagu igajuubel -- on hea ettekääne juubilari ellu tagasivaateid teha. Aga tegelikult on eesti teater juba ammu nii vana, et kompleksivabalt oma lapsepõlve ja noorusaja rumalusi meelde tuletada. Nii on vanim vaadeldavaist näidenditest kirjutatud juba 1977. Selle, nimelt Ilmar Külveti ,,Menningu" lavastas 1990 Vanemuises Raivo Adlas. See on ainus
Kaarli aga lõpetas 1924.a. Draamastuudio teatrikooli ning 1924-1948 aastani (vaheaegadega) töötas ta Tallinna Draamateatris näitleja ja lavastajana. Ta oli üks Draamastuudio Teatri (aastast 1937 Eesti Eraamateater) asutajaid ja kogu eesti teatri tarvis nii olulise A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" romaani lavainterpretatsioonidele alusepanija. Andres Särevi sule alt tulnud dramatiseeringutega viis Aluoja orbiiti näitlejaloomingu, kus mastipuudena jäid teatriajalukku 1932. aastast alates "Vargamäest" Pearuna Johannes Kaljola, 1934. alates "Abielu ja armastuse", hiljem "Karini ja Indreku" lavastustega Lisl-Lindau Karin ja lavastaja enda napp aga sügav Indrek Paas- Arno Suuroru Köögertal. Sellesse ajavahemikku kuulub veel töö 1935-1940 Vanemuise peanäitejuhina ja 1944.-45. lavastajana. Siin oligi Aluoja elutöö kõige tähenduslikum osa, kus ta koos koolivennast direktori Otto Aloega pani teatrijuhina aluse mitmežanrilisele
Siis ma näitan sulle midagi, ütles ta. Ta viis mu ühe kortslehe juurde. Sellel lesis väike roheline ussike ja hiilgas nagu langenud täheke..." Ulf Stark "Üksi oma vennaga" KLASSIKUD NOORTE JAOKS. Üks teine pidevas liikumises olev teater on Göteborgi Backa Teater, mille juhiks on Eva Bergman (Ingmar Bergmani tütar). Backa Teater on sageli valinud suhtlemiseks kaasaegse noore publikuga klassikalisi näidendeid. Shakespeare'i Kaheteistkümnenda öö" lavastus Backa Teatris läheb teatriajalukku ja hollandi dramaturgi Pouline Mol'i kreeka müüdi töötluse "Kuningalaps Ifigenia" vahendusel räägiti äärmisest reeturlikkusest. Backa Teateri kunstiline nägemus on üsna lähedane sama linna Folkteaterni ("Rahvateater") lasteteatri püüdlustele. En trappa Ner ("Korrus Allpool") nime kandvas teatris on väikelastel olnud võimalik kohtuda selliste armastatud pildiraamatutegelastega nagu Lennart Hessingi "Krakel Spektakel", kuid selles teatris tehakse kõike isemoodi
annaabi.ee 
