Teooria, mis esitab täpseid tähenduslikke väiteid loendavate ja mõõdetavate fenomenide kohta, on märksa kergemini falsifitseeritav. Näiteks teooria, et iga kivi kaalub täpselt 500g, on võimalik falsifitseerida lihtsate kaalude abil. Mõõteriistad, nagu joonlaud ja termomeeter, on teadlastele teooriate kontrollimisel tõhusateks abivahenditeks. Tuleb kindlasti ära märkida, et selline ülikriitiline suhtumine teaduslikesse teooriatesse sai omakorda teiste teadusfilosoofide kriitika osaliseks. Teaduslik tegevus sisaldab tegelikult rohkem konstruktiivset tegevust nagu näiteks teooria väljaarendamine, faktide kohandamine jms, ning suhteliselt vähem ümberlükkamist. Vandenõuteooria 1948. aasta kümnenda rahvusvahelise filosoofiakongressi plenaaristungil Amsterdamis defineeris Karl R. Popper oma kõnes ühiskonna vandenõuteooriat järgmiselt: "See on seisukoht, et kõik, mis ühiskonnas aset leiab-kaasa arvatud asjad, mis inimestele reeglina ei
vormi.6) Nimisõnana tähendab vaim isikulist pooldumine, mitoos- suguline paljunemine. vormi, määrsõnana füüsilise keha entiteedilist Mõlemad on üldiselt alginformatsiooni omadust, andes meelelisele illusionistlikule jagunemine ja (ümber) jaotumine. (Vaimu kui vormile kehast sõltumatu eksistentsi aluse. alginformatsiooni vormina olen tuletanud Eelnenud kolme suunda iseloomustab mitte teadusfilosoofide ja teadvuseteadlaste müütiline arusaam vaimust, mis on võrreldav 11 uurimustööde najal, mis argumenteerivad (teoreetilise maailmamõistmise) energia teadusliku terminiga võime teha tööd, mis 7 Eesti keeles: Mõtlen, järelikult olen. on oma olemuselt elutamaailma osa ja on läbi
arvamuste üldisest kogumist. Popperi veendumuse kohaselt tuleks seetõttu teaduses lähtuda otse vastupidisest eeldusest, et inimmõistus on alati eksimisvõimeline ja pole võimeline jõudma absoluutselt kindlate ja igaveseks kindlakstehtud tunnetusteni. Samas on igatsus sellise teadmise järele inimhinges sügavalt juurdunud ning suurimad lootused seonduvad sel puhul muidugi teaduse ja selle arenemisega. Loodusteadlaste ja teadusfilosoofide seas oli tol ajal – 20. sajandi 20-ndail ja 30-ndail aastail – domineeriv empiristlik lähenemine teadusliku teadmise päritolule, loomusele ja põhjendatusele. Teadmise allikana vaadeldi justkui enesestmõistetavalt empiirilise vaatluse andmeid, oli ju loodusteaduslik teadmine empiiriliselt – eksperimendis või vaatluses – kinnitatav teadmine. 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
annaabi.ee 
