professorina, aastast 1985 ka kateedri juhatajana (A.Liimets 1998). Heino Liimetsa panus Eesti pedagoogilisele mõtteloole Heino Liimets tegeles põhiliselt kasvatusteooria ja sotsiaalpsühholoogia (raskestikasvatatavus, kasvatav õppeprotsess), diadaktika (rühmatöö), kasvatussotsioloogia (õpilaste elustiil) ja pedagoogika metodoloogia (integraalsuse ja isiksuse arengukeskuse ideestik) valdkonnas. Ta on Eesti pedagoogika kui integraalse teadusdistsipliini põhjendaja ning kasvatussotsioloogilise noorsoouurimise koolkonna rajaja. 1980. Aastate alguseks jõudis ta integraalse teadusdistsipliini teooria põhiprontsiipide formuleerimiseni (Eksta 2008). Heino Liimetsa põhilised ideed: 1950. ja 1960. aastatel kasvatuse ja õpetamise süsteemse ning kompleksse käsituse idee. Eduka õppetegevuse eeldus on õpetaja ja õpilase vastastikune mõju ja vastastikune rikastamine.
(Hediger 1950: 5; Faverau 2010: 238) Hedigeri huvitas suuresti ka metsikute loomade käitumine inimese poolt loodud keskkonnas, ehk loomaaedades ning laborites. Seetõttu asus ta pärast doktorikraadi omandamist tööle loomaaia direktorina ning veetis sel ametil järgnevad 37 aastat. Loomaaia direktorina veedetud aeg oli viljakas, näiteks valmis Hedigeril neil aastail tema kuulsaim teos "Wild Animals in Captivity: An Outline of Zoo Biology", mis lõi zoobioloogia kui teadusdistsipliini. (Faverau 2010: 238) Hedigeri uurimuste kuulsuse abil kutsuti teda loomaaedadesse üle maailma, et ta muudaks sealsed loomade hoiupaigad sarnasemaks nende loomulikule elupaigale. Oma rännakul puutus ta kokku katsega õpetada šimpansile viipekeelt. Hilisematel aastatel puutus ta kokku mitmete sarnaste katsetega, kuid iga kord pidi ta tõdema, et sarnaste katsete käigus saadud tulemustena saadud vastused loomadelt pole rahuldavad. Seda seetõttu, et loomade tajuelundid on inimese
Seetõttu lasus kahtlus Ausubeli arvamusel, mis väidab, et tõhusaimaks õpetamisviisiks on täiskasvanu loogika alusel korralikult sätitud teema sisu vahetu edasiandmine õppijale. Enam on kooskõla leitud konstruktivistlikel õppimiskujutlustel Bruneri arusaamadega. Näiteks õpitava materjali omandamine ühiste keskpunktide ehk kontsentritena. Küll aga ei lähe konstruktivistliku mõtteviisiga kokku Bruneri ideega õpetamisest kui teadusdistsipliini loogika vahendamisest 4 õppijatele avastusliku õppeviisi edastamise teel. Nimelt arvavad konstruktivistid, et see mõtteviis ei vasta laste normaalsele arenguloogikale. (Krull, 2000) Hoolimata sellest, et konsruktivismi võetakse kui uut õppimiskäsitlust, pole ühtset konstruktivistliku käsitluse mudelit loodud. See on tingitud tihti erinevatest teguritest: millele
Rekordite kinnismõte: DSV-d rõhutavad rekordite püstitamist ja ületamist igal võimalikul tasandil ja moel ning nende kaudu saavutada surematuse modernne versioon. 1. Spordisotsioloogia olemus ja funktsioon (kirjelda spordisotsioloogiat kui 5. Spordi globaliseerumine ja kommertsialiseerumine (kirjelda globaliseerumise teadusdistsipliini ning selle eesmärke ja ülesandeid) ilminguid spordi lokaalsel, rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil; millised on spordi Spordisotsioloogias uuritakse sporti ühiskonna vaatenurgast, ühiskonnast ja kommertsialiseerumise olulisemad tunnused) selle arengust sõltuva nähtusena, s
KORDAMISKÜSIMUSD 1. Spordisotsioloogia olemus ja funktsioon (kirjelda spordisotsioloogiat kui teadusdistsipliini ning selle eesmärke ja ülesandeid) Olemus: Spordisotsioloogias uuritakse sporti ühiskonna vaatenurgast, ühiskonnast ja selle arengust sõltuva nähtusena, s.t spordi nähtusi tõlgendatakse ühiskonnast, kultuurist, sotsiaalsest struktuurist ja sotsiaalsetest institutsioonidest lähtudes. Funktsioon: Spordisotsioloogias uuritakse spordi sotsiaalseid nähtusi ja inimese sotsiaalset spordikäitumist. Spordisotsioloogia eesmärgiks on:
Ta leidis, et pole mõtet õpetada õpilastele abstrakseid protseduure (näiteks, kuidas lahendada võrrandeid), enne kui nad suudavad aru saada üldistest protseduuridest ja nende realiseerimiseks, st konkreetsete probleemide lahendamiseks vajalikke toimingute vahelistest seostest. Ta peab oluliseks, et õpilased mõistaksid ühe või teise õppeaine taotlusi ja otstarvet, st asjaolusid, mis tingisid konkreetse teadusdistsipliini kujunemise vajaduse. See viiski Bruneri arusaamisele, et õppimine peaks toimuma teadusalase uurimisena,( st matemaatika õppimisel kasutataks neid vahendeid , mida rakendavad matemaatikud matemaatika probleemide lahendamisel, ajaloo õppimisel neid meetodeid, mida kasutavad ajaloolased oma uurimistöös jne.) Bruneri järgi on erinevas vanuses ja arenguastmel lastel oma iseloomulikud maailma tajumise viisid. Edukaks õpetamiseks tulekski õppeaine põhimõisted esitada viisil, kuidas lapsed
sobivate rakendussituatsioonide äratundmiseks ja mõistmiseks. Ülekandeks tuleb lahendust pakkuv teadmine isoleerida kontekstist, milles see õpiti ja seejärel rakandada uutes oludes. 8. Bruneri vaated õppimisele ja metoodilised soovitused õppeprotsessi organiseerimiseks Bruneri arvate on õppimine kõige edukam, kui see toimub avastus- või uurimisprotsessina. Õppimise põhieesmärgiks pole üksikfaktide ega seaduspärasuste meeldejätmine, vaid konkreetse teadusdistsipliini struktuurist ja selle elementide vahelistest seostest arusaamine. Bruner on veendunud, et õppeainetest kui teadusdistsipliinidest saab õpilasele anda ettekujutuse igas vanuses, kui arvestatakse õpilaste tunnetusliku eripäraga, väikelastel domineerib tegevuslik mõtteviis, algklassilaste kujundlik mõtteviis, keskkoolis muutub valdavaks verbaalne mõtteviis. Kindlustamaks et õppmine toimuks nende põhimõtete
9 1.9 Kriminaalpsühholoogia Kriminaalpsühholoogia on uurimisvaldkond, mis uurib sügavuti kurjategijate kriminaalset käitumist. Uurimisobjektiks on kriminaalide mõtteviisi, kavatsused, reaktsioonid ning nende teod. Kriminaalpsühholoogia samuti üritab ennetada kriminaalide tulemuslikku käitumist ning püüab leida seletusi sellisele käitumisele. (Wikipedia, 2013) Kriminaalset käitumist ja kurjategijat on uuritud mitme teadusdistsipliini vaatevinklist lähtuvalt. Psühholoogia poolt lähenedes tähendab kriminaalpsühholoogia rakenduspsühholoogia alla kuuluvat valdkonda, s.o ühte osa õiguspsühholoogiast. Mõnikord on seda distsipliini nimetatud ka "kriminaalse kätimise psühholoogiaks" või "kriminoloogiliseks psühholoogiaks". Kohtupsühholoogia puhul pannakse rõhk vaimsele
amnesic patients. Nature, 217, 972-974. Eesti psühholooge 11 Lisa 1 Eesti psühholooge Jaak panksepp J. Panksepa peamiseks panuseks psühholoogiateaduses on aju opioidsete süsteemide osa selgitamine sotsiaalse käitumise arengus ja säilitamises, uute andmete tootmine autismi tekkepõhjuste seletamiseks, emotsioonide psühhobioloogilise originaalse teooria loomine, afektiivse neuroteaduse kui teadusdistsipliini arendamine, teadvuse ja emotsioonide vahekorra uurimine, psühhobioloogilise seletuse andmine lõbu- (sh naeru) ja mängunähtustele, hüperaktiivse sündroomi seletamine mängulist ja uurivat käitumist pärssivate kasvutingimustega, müramiskäitumise olemuse selgitamine jpm. Uurimismeetoditest on kasutanud peaaegu kõike- vaatlust, käitumuslikku eksperimenti, aju mikroelektroodstimulatsiooni, ajukahjustuste meetodeid, psühhofarmakoloogilisi meetodeid jm.
probleemide lahendamine teistes valdkondades. 8. J. Bruneri vaated õppimisele ja metoodilised soovitused õppeprotsessi organiseerimiseks (arusaamad õppesisu valikust ülesehitusest, õpilaste arengutasemele kohanemisest, õppemeetodite kasutamisest). Bruneri arvate on õppimine kõige edukam, kui see toimub avastus- või uurimisprotsessina. Õppimise põhieesmärgiks pole üksikfaktide ega seaduspärasuste meeldejätmine, vaid konkreetse teadusdistsipliini struktuurist ja selle elementide vahelistest seostest arusaamine. Bruner on veendunud, et õppeainetest kui teadusdistsipliinidest saab õpilasele anda ettekujutuse igas vanuses, kui arvestatakse õpilaste tunnetusliku eripäraga, väikelastel domineerib tegevuslik mõtteviis, algklassilaste kujundlik mõtteviis, keskkoolis muutub valdavaks verbaalne mõtteviis. Kindlustamaks et õppmine toimuks nende põhimõtete kohaselt, soovitas Bruner
valikust ja eri vanuses õpilaste õpetamisest) ja metoodilised soovitused õppeprotsessi organiseerimiseks. Bruneri arvates toimub õppimine kõige paremini suunatud avastusprotsessina. Akadeemiliste distsipliinide ülesandeks on õpetada lastele ratsionaalset mõtlemist, mis on õppimisoskuste, nagu tähelepaneliku vaatlemise, võrdlemise, sarnasuste, erinevuste analüüsi jms kujunemise aluseks. Õppimise eesmärgiks on teadusdistsipliini struktuurist ja selle elementide seostest ettekujutuse saamine. Õppimine peaks toimuma teadusalase uurimisena. Bruner on veendunud, et iga õppeainet saab intellektuaalselt ausal viisil õpetada suvalisel arengutasemel õpilastele. Et selline „intellektuaalselt aus õpetamine“ teoks saaks, tuleb õpitava distsipliini põhimõisted tõlkida keelde, mis on õpilastele jõukohane. Erinevas vanuses ja arenguastmetel lastel on oma iseloomulikud maailma tajumise viisid
Michel Foucault (1926-1984). Sõnad ja asjad (Humanitaarteaduste arheoloogia) 1966 Teadmise arheoloogia Kliiniku sünd 1963 Hullumeelsuse ajalugu 1972 Valvata ja karistada Seksuaalsuse ajalugu I Teada tahtmine 1974 II Lõbude kasutamine 1984 III Hool enda eest 1984 Foucault loomeperiood jaguneb kolme selgelt eristatavasse tsüklisse. Esimene, 60-ndatesse aastatesse jääv periood keskendub teadmiste arheoloogiale, mis näitab ära ajaloolised tingimused, mis teevad võimalikuks mingi teadusdistsipliini tekkimise. Foucault uurib eelkõige meditsiini ("Kliiniku sünd" 1963), psühhiaatria (1972 aastal ilmub talt "Hullumeelsuse ajalugu"), bioloogia ja humanitaarteaduste tekkelugu. Teaduste tekkimine ja areng ei toimu mitte kumulatiivselt, st. uute teadmiste kuhjumise tõttu, vaid paljude erinevate ideede kooseksisteerimisest. Humanitaarteadused on kaasaja süsteemi "sünnitis", kuigi tema juured ulauvad tagasi klassikalisse ajastusse, kus alles hakati inimest mõistma ja tunnetama
Jagada teoreetiliseks ja rakenduslikuks. Rakenduspsühholoogia püüab teoreetilistes distsipliinides saadud teavet kasutada konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks. Suunav, konsulteeriv ja otsuseid ette valmistav funktsioon seoses teiste ainetega, subjektiivse maailmaga. Kasvatustöö ja ravi nt- otsesemalt nähtavad ül-d. AJALOOST Leipzig 1879 Esimene eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium. Wilhelm Wundt. Psühholoogia kui iseseisva teadusdistsipliini teke. Esemete ja olendite hingestamine- animism. Tsivilisatsioon- hingeellu puutuv sai filosoofia uurimisobjektiks. Psüühilise alge seletamine- materialistlik (Demokritos- hing on materiaaalne) ja idealistlik (Platon-hing on ideaalne, tunnetus elust ideaalses maailmas). Descartes- interaktiivne dualism- vaimuelu nähtused on sõltumatud ajutegevusest, käivad kooskõlas. John Locke- teadmiste meelelise päritolu idee- vastsündinu on tabula rasa, kogemus kirjutab meelte kaudu sisu. K
uuritavale nähtusele Testid peavad olema valiidsed ja reliaatsed Vaidlusteljed: · Bioloogiline <-> sotsiaalne · Spekulatiivne <-> empiiriline · Teoreetiline <-> rakenduslik Uurimistsükkel: Psühholoogiateaduse ajaloost Teadusliku psühholoogia arenguloost Wilhelm Wundt(1832-1920) esimene eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium Leipzig:1879-teadusliku psühholoogia algusaasta Seal hakati tegema uurimistööd Psühholoogia kui iseseisva teadusdistsipliini teke: eriala, uurimismeetodid, teaduskraadid,osakonnnad,ajakirjad,kongressid Strukturalism (Wundt,Titchener): Psüühikaelementide loendi,struktuuri ja elementidevaheliste seoste (assotsiatsioonide) ning hierarhiate uurmine Funktsionalism (James,Dewey): Psüühika funktsioonide uurimine psüühiliste protsesside kaudu,selgitamaks nende osa keskkonnaga kohastumises ja praktiliste ülesannete täitmises James:Harvardi ülikoolis 1885 demonstratsioonilabor .....................................
ja oskuste ülesehitamiseks ning probleemide lahendamiseks teistes valdkondades. J. Brunner vaated õppimisele ja metoodilised soovitused õppeprotsessi organiseerimiseks. Konstruktivistlike õppimisteooriate põhijooned. J. BRUNERI arvates on õppimine kõige edukam, kui see toimub suunatud avastus- või uurimisprotsessina. Õppimise põhieesmärgiks pole üksikfaktide ega seaduspärasuste meeldejätmine, vaid konkreetse teadusdistsipliini struktuurist ja selle elementide vahelistest seostest ettekujutuse saamine. Õpitava materjali selektiivseks tajumiseks tuleb õpilastele anda osutisi. Nende ül.on juhtida tähelepanu esitatava materjali struktuurile. Ennetav struktuur aitab õpilastel paigutada uue materjali juba õpitu konteksti olemasolevate teadmiste raames. BRUNER on veendunud, et õppeainetest kui teadusdistsipliinidest saab õpilastele anda ettekujutuse igas vanuses, kui
efektiivsemate või ökonoomsemate otsustuste leidmiseks. - Kui algselt oli tegu kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid ühendada püüdva distsipliiniga, siis hiljem keskenduti juhtimisülesannete matemaatilisele formaliseerimisele. - Täna on raske teha vahet juhtimisteooria ja operatsioonianalüüsi vahel. Antud juhul on probleemiks ka teadusdistsipliini piirid, kuna näib, et vastavalt ülesandele võetakse igast teadusdistsipliinist vajalik osa ülesande lahendamiseks. Operatsioonanalüüsi nõrkuseks otsustusprotsessi käsitlemisel tuleb tunnistada ka subjektiivse teguri ignoreerimine: inimest võetakse külmalt arvestava olendina, kel puuduvad inimlikud tunded. Operatsioonanalüüs ei ole suunatud tegelike majandussubjektide
annaabi.ee 
