Just see pidavat aga olema "traditsioonilise esteetika" saatuslik eksitus, et usutakse kunsti sügavamasse olemusse, sellesse, et hoolimata erinevustest on kunstiteostel siiski mingid iseloomulikud omadused, differentia specified, mis eristavad neid kõigest muust. Et see lootusetu on, näitavat kogu esteetika ajalugu, kust pole võimalik leida ühtki püsima jäänud väidet kunsti olemuse kohta, mida selle vastased poleks teinud maha kui kahtlastel kriteeriumidel põhinevat, ebatäiuslikku, tautoloogilist, ekslikku. Iga kord, kui keegi on arvanud olevat avastanud mingid tunnused, mis on tema meelest omased kõigile kunstiteostele, leitakse mingi kunstiteos, kunstivool või koguni kunstiliik, millel need tunnused puuduvad. Või siis osutuvad need tunnused nii üldiseks, et pole omased mitte ainult kunstiteostele, vaid ka mingitele muudele asjadele ja seepärast pole neist tegelikult abi kunsti defineerimisel. KUNST KUI AVATUD MÕISTE Eelkõige just Ludwig Wittgensteini
saa kunagi olla ,,tegelik" või ,,vaba" ,,isiksuse" oma. Teiselt poolt jällegi - naine teeb mis tahab ja on tunkesid kandev lesbi või pitsi kandev Mai Loog. Kas pornograafia on naiste piiramine? Aga kui naisele meeldib pornograafia? On ka mingi keskmine arvamus, mille järgi hoolitsemine on opressiivne ja armastus rõivaste vastu väärteadus, aga niipalju kui me neid armastame, on tegemist pärisarmastusega ja me peame sellele järgnema. Ehk aetakse mingit tautoloogilist jama. Peaks olema kuidagi selle keskel, mis tegelikult ei ole halb mõte, aga sotsioloogiliselt peame enne piirid kätte saama. Funktsionalism ja kasulikkus ei rahulda meid, me vajame mingit ilu, staatusevõitlust (Veblen - kasutu rahuldab meid). Mis on kasulik? Loomulikkus ei ole mingi määrang, sest enamus loomulik/tehislik põhineb romantismil ja teiseks inimene on kultuuriline objekt. Kas raseeritud jalad on loomulikud või ebaloomulikud?
annaabi.ee 
