'Vana hea Rootsi aeg'
aladelt välja ning tegi olukorra aina halvemaks. Suure nälja lõpuks oli hävinud ligikaudu 20%
rahvastikust. See on minu meelest esimene näide sellest, et Rootsi aeg polnud sugugi hea.
Eesti talupoegadel säilitati sunnismaisus ja pärisorjus. Samas vähenes mõisnike võim
taupoegade üle, sest reduktsiooniga ehk mõisate riigile tagasi ostmisega läks suur osa
eramõisatest Rootsile. Hakati kasutama vakuraamatut, kuhu kanti talupoegade koormised ja
kohustused mõisa ees. Kuigi taulupoegadel oli õigus mõisnikud kohtusse kaevata, ei võitnud
nad peaaegu kunagi, sest peale jäi mõisnike raha, mitte talupoegade õigus. Ma ei leia, et selles
perspektiivis Rootsi aeg talupoegadele head tõi, peale vakuraamatute kasutuselevõttu, mis
kaitses neid, sest üldisemalt ei võitnud nad midagi juurde.
Bengt Gottfried Forselius hakkas koolmeistreid õpetama ja talurahvakoole asutama.
Talurahvas oli haritum, kuid mõisnikud ei lasknud neil saada targemaks, kui mõisnikud seda
vajasid