keelekasutust jpm. · Keelekasutus hõlmab ortograafiat, lauseehitust, sõnakasutust jm aspekte, mis teevad tekstis kasutatava märgisüsteemi lugejatele arusaadavaks (adekvaatselt mõistetavaks). Vigases ja kohmakas keeles kirjutatud tekste peetakse üldisemalt vähem väärtuslikeks. · Stiil hõlmab väljendusvahendeid, vormi jpm valdkondi. Kirjanduses eristatakse stiilitasemeid: kõrgstiil, madal stiil, tarbestiil, ametlik stiil jne. Ühe teksti (teose) piires säilub tavaliselt sama stiil. Stiili kõikumist või stiilitasemete segamist on peetud halva kirjanduse tunnuseks, ehkki kaasaegses, eriti postmodernistlikus kirjanduses, on see üsna sagedane. · Kirjanduse funktsioonid on sageli otseselt seotud kirjanduse taseme või temale antavate väärtushinnangutega. Paljudes kultuurides peetakse kõige väärtuslikumaks vaimulikku kirjandust, eriti pühakirju
majandusliku taseme mõttes. Kuna asjaajamiskeelt kasutatakse avalikus ja ametlikus suhtluses, siis tekstid, milles on kasutatud nimetatud keelevarianti, peavad olema üht moodi mõistetavad kogu sihtgrupile. Et teksti oleks võimalik kõigil üheselt mõista, peab see põhinema faktidel ning olulisel kohal on kirjutaja asjatundlikkus käsitletavas teemas. Mida pädevam on mingi kirjutise autor, seda läbimõeldum on teksti stiil. Kasiku järgi on hea tarbestiil selge, tihe ning konkreetne (Kasik jt. 2007: 29). 1.2.1 Teksti selgus Selge keel ei tähenda, et keel on lihtsustatud, vaid et see on lugejakeskne (Hallik 2011: 1). Heigo Sooman leiab, et keeleselgus on justkui meeldetuletus, et tuleb mõelda lugeja peale (Sooman 2014: 136). Reet Kasiku järgi on selge tekst terviklik nii sisu, ülesehituse kui ka keelekasutuse poolest (Kasik 2007: 66). Tervikliku ja selge sisu all mõeldakse seda, et tekst peab olema sidus. Tekst on
annaabi.ee 
