b) jätkus ekspressionistlik liin, ajendatuna sõjakoleduste ja –kannatuste üliemotsionaalsest kujutamisest. a) Sellist hoiakut nimetatakse Prantsusmaal ja Venemaal neoklassitsismiks (Stravinski, Poulenc jt), Saksamaal aga kasutati sel ajal mõistet uusasjalikkus – Neue Sachlichkeit. Seda suunda esindasid Hindemith, Kurt Weill (kes oli küll stiililiselt väga mitmekülgne), Münchenis Carl Orff. Hindemith leidis, et helilooja peab kirjutama nn tarbemuusikat (Gebrauchsmusik), mida saaksid asjaarmastajad esitada kodudes ja koolides. Taustaks ja mõjuallikaks on siin ka kabaree- ja revüükunst, mis Berliinis oli väga kõrgel tasemel. (Saksamaale jõudsid kabaree ja revüü Prantsusmaalt 19. sajandi lõpul. Kabaree keskused 20. saj alguses olid Berliin ja München. Kabareekunstis olid tähtsalt kohal kõrgetasemelised tekstid, satiirilised, iroonilised, ühiskonnakriitilised, erootilised, neid esitati ka retsiteerides või kabareelauludena
Kaubanduskeskuste rituaalid asendamas jumalateenistust? Aga kirikumuusikat on koos kooli-, tseremoniaal- ja teraapilise muusikaga liigitatud ka tarbemuusika valdkonda, Toomas Siitan on kirjutanud: ,,Kui muusikalood on alati keskendunud jääva esteetilise väärtusega kunstmuusikateostele, siis koraaliraamatuis sisalduvad lauluseaded kuuluvad pigem nn triviaalmuusika või kirikliku "tarbemuusika" valdkonda." Võib-olla siis ostukäigul kuuldut tuleks võtta kui sakraalset tarbemuusikat sekulaarses pakendis? Kirikumuusikaks võiks pidada siiski väga laia skaalat, alustades Lähis-Ida rahvaste muusikaga kristluse tekke aegadest, jätkates läänekiriku gregoriaani lauluga (mis arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid algselt Palestiinast) ja lõpetades kasvõi evangelist Marjoe Gortneri taoliste jutlustajate karismaatilis-ekstaatiliste etteastetega. Veelgi avaramalt kirikumuusikale
b) jätkus ekspressionistlik liin, ajendatuna sõjakoleduste ja –kannatuste üliemotsionaalsest kujutamisest. a) Sellist hoiakut nimetatakse Prantsusmaal ja Venemaal neoklassitsismiks (Stravinski, Poulenc jt), Saksamaal aga kasutati sel ajal mõistet uusasjalikkus – Neue Sachlichkeit. Seda suunda esindasid Hindemith, Kurt Weill (kes oli küll stiililiselt väga mitmekülgne), Münchenis Carl Orff. Hindemith leidis, et helilooja peab kirjutama nn tarbemuusikat (Gebrauchsmusik), mida saaksid asjaarmastajad esitada kodudes ja koolides. Totaalne teater (Oli selline teatrisaal, et publik ümbritseti lava ümber. Lava ja publiku piir kadus) See teater hävis II MS-s Teine suund oli ekspressionistlik teater Lavastamist jätkas ka Max Reinhardt. (Trepi kujutamine, massistseenid - väga olulised ekspressionistlkus teatris) Taustaks ja mõjuallikaks on siin ka kabaree- ja revüükunst, mis Berliinis oli väga kõrgel tasemel
annaabi.ee 
