oma vastsündinud lapse tapmine), §103 (nn afektitapmine). Tahtlike tapmiste statistika esitamisel jäetakse nende hulgast välja üks tahtliku tapmise koosseis: KrK §104 (tapmine hädakaitse piiride ületamisel). Seda eristamist on raske ratsionaalselt seletada ning võib üksnes oletada mingit varasemat nõukogude perioodist pärinevat ametkondlikku huvi. Teine oluline moment Eesti tapmiste statistikas on lõpule viidud tapmiste ja tapmiskatsete koos vaatlemine, mis tuleneb seadusandlikust loogikast, mille järgi tapmiskatse ja lõpule viidud tapmise korral kaasneb kriminaalvastutus sama paragrahvi alusel. Katsete osakaal tapmiskuritegude koguarvudes varieerub olulisel määral erinevates tapmiste koosseisudes. Samal ajal võib märkida ka tapmiskatsete ja raskete kehavigastuste tekitamiste objektiivse eristamise komplitseeritust. Nagu näitavad riikidevahelised võrdlused,
Rassi ning ka tema sõprade kuritegelik tee ka lõpu leidis. Esimene kord jääb alatiseks meelde; kuidas sa hakkad tundma oma pulsilööke sellel randmesse soonival metallil. Varasemalt on kirjutanud paljud erinevad autorid noortest, kelle ellu tulevad esimene armastus, vägivald ning narkootikumid. Noored, kes on äsja astunud allakäigutrepi poole, loodavad, et kõik lõppeb peagi, kuid see pole nii. Enne hakatakse neid ähvardama tapmiskatsete ja muu seesugusega, mis ohustavad ka noore inimese lähedasi. Iga inimene peaks kas või korra oma nooruses uskuma, et surm on ukse taga, sest ainult siis jõuab ta üles lugeda kõik selle, mis talle tegelikult kallis on. Just seesuguse põhimõttega suutis film ka mind panna mõtlema, et mis mulle elus kallis on ning mida rohkem sellele mõelda, seda vähem neid asju on. Peamiselt olengi hakanud mõtlema oma sõprusringkonna peale, mis on küll suur, kuid kalleid inimesi leidub seal vähe.
see uurija üldistuse, et tapmiste toimepanemine ei sõJtu sunnanuhtluse säilimisest või kee- [1846]lustamisest (Schuessler 1952). Samasuguste tulemusteni on jõudnud ka niisugused tuntud Ameerika kriminoloogid nagu Thorsten Sellin ja Walter Reckless (Sellin 1959; Reckless 1969: 43). Lähtudes ülaltoodud uuringute loogikast saab Eestit pidada negatiivse tulemusega riigiks. Kehtib ju siin sisuliselt alates 1992. aastast moratoorium surmanuhtluse täideviimise suhtes ning tapmiste ja tapmiskatsete arv kasvas samal ajal 1991. a 136-lt juhtumilt 304-ni 1995. aastal, seega 2,23 korda. Kuigi on tegemist niisuguste kuritegude hüppelise kasvuga, ei saa me väita, et tapmiste arvu kasvu ja surmaotsuste täitmata jätmise vaheloleks põhjuslik seos. Pealegi vähenes tapmiste arv 1995. aastal võrreldes 1994. aastaga (vastavalt 365 ja 304 juhtumit aastas), kuigi surmaotsused on endistviisi täide viimata. Ilmselt määravad tapmiste taseme ühiskonnas mingid hoopis üldisemad ja
annaabi.ee 
