Reisikiri
Melkisedek võttis
selle kuulda ning oli nõus raha laenama.“
Kolmas päev oli meie jaoks väga nukker. Tegelesime taas abi otsimisega, kuid see katse läks
samuti aia taha. Ka see õhtu istusime lootusetult praksuva lõkke ääres. Sõime värsket kala,
mille püüdis neljakümnendates mees, kes istus lennukis minu kõrval. Ta oli murtud südamega
ja elutüdinenud meesterahvas ning tema luges meile tol õhtul nutuse luuletuse:
„Lakkab see mõttetu melu,
see jooksu- ja tantsupiir,
mis saadab jultunud Elu.
Kui tumeneb silmapiir,
Ihar öö end maale laotab,
Mis äkki on murest prii,
Ja nälja ja häbi kaotab.
„Lõpuks!“ poeet sõnab nii:
„Mu vaimul ja selgrool vaja
pole muud kui puhkust vaid;
hing sünge on kogu aja;
ma ootan su kardinaid
öökambrisse tihedaid,
oh pimedus, kosutaja!“
Neljandal päeval oli eelneval õhtul esitatud luuletuse tõttu raske ärgata. Vaatamata sellele
olime me end välja maganud. Jällegi läksime me toidujahile
annaabi.ee 
