Eriti aktiivsek muutus teatrielu sajandi lõpul, kui siin esinesid korduvalt Ülemsaksa Komödiandid, Hollandi komodiandid ja Itaalia marionetinäitlejad. Sellest ajast pärineb Tallinnas ka esimene spetsiaalselt kohandatud barakitaoline hoone, mida nimetati ,,Theatrumiks". Seda üüriti erinevatele truppidele, kes pidid osa etendustest saadud sissetulekust annetama linna vaestele. Kohalikku elanikkonna vastakat suhtumist teatrisse illustreerib aga järgmine juhtum. Kui tantsumeister Heinrich Moos näitas koos Tallinna noorukitega linnarahvale muusikalisi tantsukompositsioone, siis protesteerisid kirikuisad ägedalt, nimetades Moosi komödiandiks, palaganitolaks, kargajaks, maajooksikuks, aadlinoorsoo hukutajaks ja vanakuradi käsitlaseks. Tantsuteater tundus tol ajal eriti jumalavallatu, sest tõstis esile inimese keha, mida peeti patu allikaks. Kuna Tallinna raad ja aadel teatrit soosisid, seda siiski ära ei keelatud. 18
1632-34 Academia Gustavianas oli arvatavasti ametis vehklemismeister 1690 Academia Gustava-Carolina ajal kuulusid õppejõudude koosseisu tantsumeister ja vehklemismeister 1698 Tartu õuekohtu hoones sisustati saal ülikooli vehklemisharjutuste ja tantsutundide jaoks 1802 Taasavatud Tartu Ülikooli õppekavasse võeti ka ratsutamine, vehklemine, ujumine ja tants 1805 Kanepi pastor Johann Philippe von Roth lülitas Kanepi kihelkonnakoolis vabatundide programmi kehalised harjutused 1819 Võimlemise tõi Eestisse Tartu Ülikooli lektor Karl Eduard Raupach, kes koos professor
annaabi.ee 
