Räägiti värvikalt ja see kutsus kuulama. Nad tegid oma osa suurpäraselt ära. Samuti olid pillimängjad väga osavad musitseerijad ja see andis väga palju juurde. Kogu õhkkond oli uhke ja ajakohane. Kõige paremini tõmbasid kaasa need lood, kus ka laulja osales. Erinevad tantsulood olid ka kaasahaaravad. Väga uhke oli see pala, kus klavessiinimängja näitas ka tantsu, mida selle tantsuloo järgi tantsiti. Nad ei nimetanud nende nimesid vaid tõid erinevaid näiteid tantsulugudest ning lauludest ja esitleti lihtsalt erinevaid selle ajastu pille. Kõige vähem meeldis mulle vaid klavessiinil mängitud lood, sest minu meelest ei ole sellel klavessiinil just kuigi kaunis kola. Selle eest oli barokktrompet väga huvitav ja mängja suutis veel põnevust lisada. Kava meeleolu oli kõrgendatud ja uhke. Kontsert õnnestus minu meelest väga hästi. Nad suutsid n-ö igava ajalootunni väga põnevaks muuta
nagu näha, ei ole kummaski töös peetud võimalikuks kasutada sõna “džäss”7 . Kolmas teadaolev ja otseselt džässiteemaline töö on Aadu Mutsu 1991. aastal ajakirjas Kultuur ja Elu läbi kuue numbri (5–10) ilmunud ajakirjanduslikuks kohendatud kroonikalaadne uurimus “Happy Days are Here Again”, mille pealkiri on autoril valitud kindla tagamõttega mitme- tähenduslik, viidates formaalselt küll ühele tolle ajastu populaarsetest tantsulugudest (Milton Ager, “Happy Days are Here Again”), kuid juhtides tähelepanu ka asjaolule, et nõukogude aeg oli meid õpetanud ridade vahelt varjatud tähendusi otsima. Antud juhul ilmselt lootust nii rahvale kui džässile saabuvast uuest, vaba ja loomulikku arengut võimaldavast ajastust. 1984. aastal ilmus Anne Ermi kirjutatud lühikroonika vormis “Polkast rokini” (kordustrükk “Polkast rokini 2” 1989), mis vastab täiesti oma pealkirjale, käsitledes lühidalt kõiki tuntu- maid 1980
annaabi.ee 
