Tegu oli varietee tüüpi show'ga, kus näitlejad ise ka laulsid. See teatritükk oli minu jaoks väga eriline kogemus. Tegemist polnud selle lavastuse puhul tavalise teatrisaaliga, kus külastajad ridades üksteise kõrval toolidel istuvad, pingiread olid asendatud etiketi kohaselt kaetud pidulike laudadega, mis külastajatele kolmekäigulist õhtusööki võimaldasid. Etendus ise kujutas endast Transilvaania vampiiride varieteeteatrit, kus vaatajad lisaks meelidvale muusikalisele ja tantsulisele etteastele said nautida ka peeneid roogasid. Menüüse kuulus näiteks pardiliha maasika-litsi salsaga ja teised väga peened hõrgutised. ,,Õhtusöök vampiiridega" tegelased olid enamasti inim-nukud ehk siis tegelase jalad ja alakeha moodustas inimene, ülemine pool oli aga nukk. Seetõttu tundusid tegeased reaalsed ja inimsuuruses. Osalesid ka inimtegelased, kes kogemata olid sattunud valel ajal valesse kohta. Varieteele kohaselt oli põhiline tegevus laval
Ikkagi on tegemist adagioga ju. Üldiselt valitses teises osas aga kurvad, kohati lausa traagiliselt kurvad toonid. Kolme sõnaga kokku võttes oli tegemist maiuspalaga mõtlikule kuulajale. Selline pikk ärakustumine pole aga iseloomulik Sibeliusele, veel vähem soolokontserdile kui zanrile. Sellest aitas mõista ülimalt tantsuline kolmas osa (,,Allegro non tanto"). Selles osas ei lasknud Sibelius kordagi tempot alla, kuid ka siin ei puudunud kontrastid. Valdavale tantsulisele karakterile pakkusid vürtsi järsud agressiivsed sissetulekud, mida antud interpreedid eriti õnnestunult esile tõstsid. Kolmandas osas oli hästi välja toodud ka kergesti meeldejääv, lausa kummitama jääv peateema. Selle osa üheks märksõnaks oli taaskord see virtuooslikkus, mis tol õhtul Estonia kontserdisaalis istunud publikule eriti meeldis. Igatahes meelitas vaimustunud kuulajaskonna aplaus viiuldajalt välja ka lisaloo, milleks oli Eugene Ysaye ,,Viiulisonaat nr 2" 4. osa.
"Kratt" (1943) ja Eugen Kapi "Kalevipoeg" (1948). Tuntumad tantsijad-solistid sellest ajajärgust olid näiteks Helmi Puur (1933) ja Udo Väljaots (1916-1979). 1950. lõpus ja 1960. alguses oli "Estonia" teatris moodustunud tantsutehniliselt tugev trupp ja akadeemilise klassika kõrval oli oluline koht ka kaasaegsemal balletiloomingul. Ballettmeistrid otsisid uusi väljendusviise, keskendudes tantsulisele sümfonismile ning püüdsid lisaks klassikalisele vormile eksperimenteerida plastiliste kujunditega, et avada inimtunnete sügavust. Kaheksakümnendate aastate eesti balleti tugevatest külgedest tuleb esmajärjekorras esile tõsta mitmekülgsust, omanäolist repertuaari ning tugevaid ja originaalseid koreograafilisi lahendusi, mida hinnati ka väljaspool Eestit. Taasiseseisvumine ja tänapäev Eesti taasiseseisvumisega elavnes ka kohalik tantsuelu
etnograafilistele teostele ning sel perioodil valmisid ka eesti esimesed oma balletid - Eduard Tubina "Kratt" (1943) ja Eugen Kapi "Kalevipoeg" (1948). Tuntumad tantsijad-solistid sellest ajajärgust olid näiteks Helmi Puur (1933) ja Udo Väljaots (1916-1979). 1950. lõpus ja 1960. alguses oli "Estonia" teatris moodustunud tantsutehniliselt tugev trupp ja akadeemilise klassika kõrval oli oluline koht ka kaasaegsemal balletiloomingul. Ballettmeistrid otsisid uusi väljendusviise, keskendudes tantsulisele sümfonismile ning püüdsid lisaks klassikalisele vormile eksperimenteerida plastiliste kujunditega, et avada inimtunnete sügavust. Kaheksakümnendate aastate eesti balleti tugevatest külgedest tuleb esmajärjekorras esile tõsta mitmekülgsust, omanäolist repertuaari ning tugevaid ja originaalseid koreograafilisi lahendusi, mida hinnati ka väljaspool Eestit. Taasiseseisvumine ja tänapäev Eesti taasiseseisvumisega elavnes ka kohalik tantsuelu. Loodi uusi truppe ja tantsukoole, tantsijad
suurimaks taastumiseks peab Anna vaimset taastumist ja eluga edasiminekut olukorras, kus ta oli sunnitud loobuma tantsuõppest ja koormust vähendama. Keha ja vaimsuse vahelisi seoseid tajub 75 % intervjueerituist ning umbes sama palju peab ka vigastust oluliseks kogemuseks, mille varalt on midagi õppida. Selge on see, et minevikku muuta ei saa, ent teadmised sellest, mida mitte teha, suunatakse edasi järeltulevate põlvede tantsulisele harimisele. Peamine seega, mida vigastusest õppida, on pedagoogiline vigastuses hoidumise eesmärk õpilaste suunamisel. Küsitletuile polnud pakutud perspektiivi näha vigastuses uue mõttelaadi teket ja otseselt ükski vastanuist nii sügavale neid põhjus- tagajärg seoseid ei vaagi. Pilates ja Alexander on võrdselt vastanute seas liigitatud pigem toetavateks süsteemideks vigastusest taastumisel, ent teoorias selgus, et need süsteemid võivad
annaabi.ee 
