Suvisel koolivaheajal kolasime ringi sadamas ja Kalarannas. Praeguse Linnahalli taga olid meie ujumis ja kalastamispaigad. Paremad ujujad söandasid ette võtta kaugemaid retki enamasti Vana Patarei varemeteni, mis asusid umbes 300 meetri kaugusel. Kalaranna poiss Egon Brücke (hilisem Rannet), kes oli meist pisut vanem, suutis ühe jutiga edasitagasi ujuda. Ta käis ka Kadrioru kergejõustikukursustel ja oli üks võimekamaid. Süstemaatilise treeningu asemel tundis ta rohkem huvi tantsukursuste vastu. Sadamas ja mere ääres oli palju põnevat. Kevadtalvel tulid sadamasse hiigelsuured Vene jäälõhkujad Jermak , Svjatogor, Lenin ja Krassin, viimane eestlasest kapteni Karl Jõgiga. Süsi oli kuhjatud majakõrgusesse paarikümne meetri pikkusesse hunnikusse, kust söetolmust mustad madrused seda vitstest korvides jäälõhkuja punkrisse kandsid. Söehunniku kõrval oli puldaniga kaetud nisulade
liselt läbi uurimata. Siin on muidugi omad objektiivsed paratamatused – kuni II maailma- sõjani polnudki nagu põhjust sellega tegelda, nähtus ise oli nii uus, kõik oli meeles ja puudus piisav ajaline distants objektiivse hinnangu andmiseks. Tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et suhtumine džässi oli ühiskonnas vägagi erinev: linnanoorsugu oli valmis aktiivselt osalema, mida tõestab ilmekalt ka tantsukursuste populaarsus, samas konservatiivsema osa publiku, paljude süvamuusikute ja muusikakriitikute, aga ka maaelanikkonna suhtumine oli ettevaatlik, sageli üsnagi tõrjuv ja kohati vaenulik. Selline äärmustesse kalduv suhtumine ei valitsenud mitte ainult meil. Džässis nähti vaid kiirestimööduvat moenarrust, millel pole mingit tõsi- semat väärtust, isegi tema sünnimaal USAs. Siis tuli sõda, hävitades suurema osa dokumente ja helisalvestisi ning paisates muusikud, s.t
annaabi.ee 
