Ted Shawn Ted Shawn sündis 21. oktoobril 1891 Kansas City's ja suri 9. jaanuaril 1972. Ta oli esimene meessoost moderntantsu harrastaja Ameerikas. Shawn ei soovinud alati tantsijaks saada. Ta õppis hoopis teoloogiat, kuid teda tabas haigus, mis jättis ta rohkem kui aastaks osaliselt halvatuks. Haigusest paranemiseks pidi tegema ta erinevaid taastusharjutusi ja sealt tekkis ka ta huvi tantsu vastu. Tants oli aga 19. sajandi lõpul täielikult naiste ala ja oli mõeldamatu, et mõni mees tantsuetenduses kaasa lööb. Siiski otsustas Shawn oma teoloogiaõpingud katkestada ja pühenduda täielikult tantsule. Ta kolis Los Angelesse, et õppida tantsu. Ta tegeles balletti ja seltskonnatantsuga, elatist teenis masinakirjutajana. Samal ajal õpetas ta ka teisi. Varsti kolis ta New Yorki, kus kohtus Ruth St. Denis'ga. Varsti nad abiellusid ning lõid koos LA's tantsukooli Denishawn 1914. aastal. Seal koolis käisid paljud tuntud tantsijad nagu näiteks Martha Graham, Doris
Loovteraapia alla kuuluvad järgnevad spetsialiseerumissuunad: visuaalkunstiteraapia, muusikateraapia, draamateraapia ja tantsu- ja liikumisteraapia. (Jones, 2005) Tants, liikumine ja teraapia Kõik elusorganismid kogevad oma elu jooksul käitumist, mida kutsutakse tantsimiseks. Ka meie, inimesed, ei ole mingi erand. Tänu sellele on tänaseks välja kujunenud loovteraapias tantsu- ja liikumisteraapia suund. Liigutused, mida me igapäevaelus teeme, võib kasutusele võtta mõnes tantsuetenduses, sest tants iseloomustab inimesele omast liikumist. Oluline on mõista, et tants ja liikumine on mitmel moel inimeste jaoks vajalikud eneseväljendamise oskused. Kuigi on ebatõenäoline, et enamus meie (inimeste) seast end kunagi tantsulavalt või esinemast leiavad, võib ikkagi liikumist pidada üheks tähtsaimaks osaks, mis aitab kaasa inimese kui indiviidi kujunemisele. (Warren, 2008) Juba lapseeas saab kehast vahend, mille abil on võimalik väljendada tundeid ja emotsioone
) Teised tantsuvormid kommunikeeruvad abstraktsemal tasandil, olles ühelt poolt see, mis ta on - tants - teiselt poolt aga midagi peale selle, mida on keeruline üheselt sõnastada. Mooduseid luua ja esitada tantsu on nii palju, et on raske leida ühist nimetajat sellele, kuidas tants kommunikeerub. Koreograafid kommunikkeruvad publikuga läbi oma loomingu - tantsu ja liikumise. Järgnevalt proovime analüüsida variante, kus tantsuetenduses ei ole kasutatud otsest, seletavat või illustreerivat meetodit kommunikatsiooni loomiseks vaatajaga. JAKOBSONI KOMMUNIKATSIOONITEOORIA järgi toimuvas suhtlemises on "miski", mida keegi püüab kellelegi edastada (siirdada), kasutades meediumina vajalikke ja kohaseid vahendeid, milles see "miski" saab sõnumi edastajaks. See tegevus on kellelegi adresseeritud, keegi saadab midagi välja ja keegi võtab midagi vastu. Sõnum pannakse kokku meediumi seaduspära arvestades
Tantsijana inimene töötab keha kasutades. See on meie otsene töövahend ja kõik sellega toimuv mõjutab meie tööd ja kutsumust, lisaks sellele, et ta meie argielus seda niikuinii teeb. Pole ju kutse- eetikast lähtuvalt nii väga oluline, kas piletikassa kontrolör, kes teeb istuvat tööd, on parajasti töötamas paistes jalalabaga, mille tingis hüppeliigese sideme venitus, küll aga on oluline, kui sama vigastuse korral peab tantsuetenduses peaosa tantsiv tudeng proovis kaasa tegema või esinema tuleb mängu eetika, mida teha - kas loobuda või jätkata? See, kuidas vigastatud tantsija end ise näeb läbi vigastuse võimalikkuse, läbipõdemise ja tulemuste, on täielikult hermeneutiline küsimus. On olemas neid tantsijaid, keda on õpetatud nö "läbi tule ja vee" käima. "Meid õpetati mitte kuulama oma keha. Valu ei tohiks vältida ja sellest lihtsalt läbi minna. Põhiline on kuulata oma keha
annaabi.ee 
