Harivesilik on veega väga tihedalt seotud kahepaikne. Veekogu suhtes on harivesilik üsna nõudlik: talle sobivad puhta, selge veega, vähemalt osaliselt päikesepaistelised, madalat kasvu veetaimedega (vesimünt, penikeel) ning kaladeta väikeveekogud. Oluline on ka see, et need asuksid rühmiti üksteise lähedal, nii et nende vahekaugus ei ületaks 500 meetrit vahemaad, mida harivesilik suudab maismaal läbida. Peale veekogude vajab harivesilik ka maismaa- elupaiku ning sobivaid talvituskohti. Suve teisel poolel võib harivesilikke näha kuival maal, kus nad päeval peituvad kivide, puurontide või kändude alla või poevad samblasse. Välja toituma tulevad nad alles ööhämaruses. Talvituspaikadena eelistavad harivesilikud mitmesuguseid urge, kännualuseid ja kivikuhilaid, kuid sageli võib neid leida ka keldritest. Harivesilikud toituvad peamiselt erinevatest selgrootutest (teod, putukad) aga ka
nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena. Siis võib nende elupaikades kuulda naeru meenutavat valjut krooksumist. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena. Kulleste koorumiseks kulub 1 nädal. Kullesed läbivad metamorfoosi enamasti augustis ja täiskasvanud ja noored lahkuvad kuivale maale talvituskohti otsima septembri alguspoolel. Suguküpsus saabub isastel 2 aastaselt ja emastel 3 aastaselt. Järvekonnad on soojalembesed loomad ja seepärast peab kudemisajaks veetemperatuur tõusma 15...18 °C-ni. Kulleste areng on pikk ja kestab kuni moondeni 80...90 päeva. Kullesed, kes alguses on helekollased või pruunid, muutuvad rohelisteks, kui on saavutanud pikkuse 3 cm. Enne moonet on kullesed ...9 cm pikkused, moondejärgne noor konn on aga kõigest 1,5...2,5 cm pikk. Eluiga ulatub 6..
Monokultuursed külvid on keskkond, kus on rakse biotõrjet teha, kuna puuduvad süsteemi toetavad ressursid. AÖSi mitmekesisus loob soodsad tingimused taimekahjurite looduslike vaenlaste arvukuse ja efektiivsuse suurendamiseks: pakkudes neile alternatiivseid toidutaimi ajal, mis kahjurid puuduvad, pakkudes valmikutele ja röövtoidulistele vajalikku lisatoitu (nektar), säilitades elujõulise kahjurite populatsiooni, pakkudes talvituskohti ja pesitsuskohti. 1. Ruumiline heterogeensus: segakultuurides kasvatamine, elusmultšid, umbrohud. 2. Ajaline heterogeensus: viljavaheldus, ajaline segukülv (teise kultuuri külvamine või istutamine kasvava kultuuri vahele mõningase ajalise nihkega, kuid enne esimese kultuuri saagi koristamist). Kultuuride segaviljelus – erinevad kultuurid kasvavad samal väljal. Segakultuurid kaotatakse
Segaviljelus, elumultsid, umbrohud, õitsvad taimed. Monokultuursed külvid on keskkond, kus on rakse biotõrjet teha, kuna puuduvad süsteemi toetavad ressursid. AÖS-i mitmekesisus loob soodsad tingimused taimekahjurite looduslike vaenlaste arvukuse ja efektiivsuse suurendamiseks: pakkudes neile alternatiivseid toidutaimi ajal, mis kahjurid puuduvad, pakkudes valmikutele ja röövtoidulistele vajalikku lisatoitu (nektar), säilitades elujõulise kahjurite populatsiooni, pakkudes talvituskohti ja pesitsuskohti. Ruumiline heterogeensus: segakultuurides kasvatamine, elusmultsid, umbrohud. Ajaline heterogeensus: viljavaheldus, ajaline segukülv (teise kultuuri külvamine või istutamine kasvava kultuuri vahele mõningase ajalise nihkega, kuid enne esimese kultuuri saagi koristamist). Kultuuride segaviljelus erinevad kultuurid kasvavad samal väljal. Segakultuurid kaotatakse sõltuvalt kultuuride ruumilisest paiknemisest põllul:
annaabi.ee 
