rästiku arvukus. Talle on ka ohuks kultuurmaastike pealetung, mistõttu tema looduslikud elupaigad on hävimisohus. Talvitumispaigas ei tohi temperatuur langeda alla 2 °C. Selleks sobivad talvisest keltsast allapoole, 40 cm kuni 2 m sügavusele jäävad näriliste või muttide urud, puude-põõsaste pehkinud juurte sees olevad käigud, heina- või kivikuhjaalused, turbasoode tühemikud, mis ei valgu vett täis, ja kaljupraod. Igikeltsavööndis määrab just talvituskohtade olemasolu rästikute paiknemise. 1980. Aastatel väga suuri muutusi rästiku arvukuses ja levikupildis ei toimunud, kuid pikema aja vältel (alates 1950. aastatest) on siiski jälgitav rästiku arvukuse vähenemine üle kogu Soome, tingituna üha suuremast, erinevat tüüpi inimmõjust (linnastumine, suvilad, liiklus, talvituspaikade hävitamine). [7] Roomajate liigirikkust määravad tegurid Kivisisaliku sobivateks elupaikadeks on kuivad alad, eriti tüüpilisteks elupaikadeks on
territooriumi märgistamine. Talvevaru koguvad linnud kaitsevad oma territooriumi ka talvel. Populatsioontiheduse kasvades konkurentsisurve suureneb. Konkurents väheneb kas ühe osalise hävimisel või osaliste erinevuste suurenemise tagajärjel. Taimedel eristatakse juure ja võsukonkurentsi, loomadel peamiselt toidukonkurentsi. Näiteks tugevas toidukonkurentsis on kalade noorjärgud, ka ruumikonkurents on kudemisterritooriumi, pesitsusterritooriumi ja talvituskohtade pärast. Konkurentsi korral kehtib GAUSE reegel (ka GRINELLI reegel, ka eksklusioonireegel) mis sedastab seaduspärasuse, mille kohaselt kaks konkureerivat liiki, millel on üks ja sama niss (samad ökoloogilised nõudlused) ei saa püsivalt koos eksisteerida» üks tõrjub paratamatult teise välja. Parasitism on erinevat liiki organismide kooselu vorm, mis ühele liigile on kasulik, aga teisele kahjulik. Sellest kooselust kasu saajad on parasiidid. Sääsed, kirbud, täid.
annaabi.ee 
