Selleks varjuvad nad püsiva õhutemperatuuriga niisketesse koobastesse või keldritesse. Talveuni kestab oktoobrist aprillini ja nahkhiired elavad sellal suve jooksul kogunenud rasvakihi arvel. Talvituvate nahkhiirte kehatemperatuur ei ületa kuigivõrd ümbritseva keskkonna oma ning ainevahetus on neil väga aeglane. Ärkamisel kehatemperatuur tõuseb ja varuained kasutatakse kiiresti ära. Seetõttu on talvine ärkamine nahkhiirtele ohtlik ja neid ei tohi talvitumispaikades häirida Nahkhiired ei suuda kiirete inimtekkeliste muutustega kuigi edukalt kohaneda ja nii vähendavad nende arvukust talvitumiskohtade või suviste varjepaikade hävimine, veekogude reostumine, putukamürkide kasutamine ning üldine linnastumine ja looduskeskkonna muutumine. Iga aiapidaja saab nahkhiirte elu kergendada, luues oma aias putukate jaoks sobiva elukeskkonna. Emane nahkhiir sünnitab kuni kaks poega. Esialgu võtab ema enda külge
Eestis on põhja-nahkhiir väga arvukas ja laialt levinud. Looduses nahkhiirtel vaenlaseid ei ole. Kõige enam ohustab nahkhiirte elupaikade hävimist just linnastumine. Muret tekitav on ka talvitumispaikade vähesus ning suurt mõju neile avaldavad ka erinevad kemikaalid mida kasutatakse putukatõrjes. Eestis on põhiliseks ohuks just varjepaikade hävitamine ja ka poegimiskolooniate häirimine. Väga suureks teguriks on nahkhiirte häirimine nende talvitumispaikades. 5 Liigi ohutegurid Põhja-nahkhiire ohuteguriteks on suvekolooniate varjepaikade üldised ohud: eeskätt ehitustööd hoonetes (katuse ja seinte remont ning hoonete puitosade töötlemine mürgiste ainetega), samuti metsaäärsete majade ja puuõõnsuste kadumine. Ohtudeks on ka muutused toitumispaikades, näiteks puistu struktuuri muutumine, soode kadumine või puistu ja/või puistuäärse veekogu hävimine. Samuti pestitsiidide
annaabi.ee 
