ning langeb kehatemperatuur. Päevaste varjepaikadena kasutatakse puuõõnsusi, kirikutorne, pööninguid, pesakaste, sillaehitisi. Putukatest toituvad nahkhiired on meie kliimavöötmes kas rändava eluviisiga, näiteks suurvidevlane lendab talveks umbes tuhatkond kilomeetrit lõuna poole, või paiksed, kes jäävad meil talveunne, näiteks lendlased. Talveuni kestab enamasti oktoobrist aprillini ning sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel. Talvitumispaikadeks on koopad ja keldrid, kus on stabiilne temperatuur ning kõrge õhuniiskus. Liiga külmas ruumis võivad loomad surra, kuivas õhus aga saavad kahjustada lennused. Nahkhiired talvituvad nii üksikult kui ka gruppidena. Loomad võivad laes rippuda, pragudesse pugeda või lihtsalt lamada. Talvitumise ajal on nahkhiirte kehatemperatuur äärmiselt madal (liginedes ümbritseva keskkonna omale) ning ainevahetus väga aeglane. Talvituvaid loomi ei tohi seetõttu häirida.
jäävad kuni lennuvõime saavutamiseni kolooniatesse. Kui mõned nahkhiireliigid (näiteks suurvidevlane) lendavad talveks soojematele maadele, siis näiteks lendlased kogunevad kas keldritesse või koobastesse ja jäävad talveunne, mis kestab oktoobrist aprillini. Sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel. Talvitumise ajal on nahkhiirte kehatemperatuur madal ja ainevahetus aeglane. Talvituvaid loomi ei tohi seetõttu häirida, sest ärkamine põhjustab energiakulu. Talvitumispaikadeks on nii siinsed Piusa koopad kui ka suuremad keldrid, kus on stabiilne õhutemperatuur ja paras õhuniiskus. Peale koopaavade osalist sulgemist on hakanud talvituvate nahkhiirte arvukus Piusal tõusma, kuna koobastes on temperatuuri kõikumisi on vähem. 8. Tiigilendlane Tiigilendlane on üks suurimaid meil esinevatest nahkhiirtest. Tema kehapikkus on 51-73 mm ja kaal 10,5-28,5 g. Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist
annaabi.ee 
