maid ja varustaksid nad eluks tarvilikua. · Peamise tööjõu moodustasid sunnismaised talupojad, kes pidid ka mõisa korras hoidma. 14. Kuidas mõjutas hoogustuv linnastumine kõrgkeskajal mõisa- ja põllumajanduse arengut (2)? · Mõisnikel oli kasulikum kasutada palgatööl olevaid sulaseid, sest talupojad nad hakkasid oma saaki ka turul müüa. · Talupojad võisid niivisi rikastudes end mõisnike alt vabaks osta. 15. Miks on keskaegse talupojaseisuse kohta käivate ajalooallikate uurimine komplitseeritud (2)? · Talupojad olid kirjaoskamatud ja nende elust võisid kirjutada ainult kõrgemate ühiskonnakihtide elanikud. · Nad suhtusid talupoegadesse põlguse ja üleolekuga, mistõttu ei peetud vajalikuks neist kirjutada.
naturaalmajanduslik suurmajand, kus peamise tööjõu moodustasid sunnismaised talupojad. 14. Kuidas mõjutas hoogustuv linnastumine kõrgkeskajal mõisa- ja põllumajanduse arengut (2 näidet)? Mõisnikel oli kasulikum kasutada palgatööl olevaid sulaseid, Talupojad võisid ennast mõisnike alt vabaks osta, sest neil oli õigus oma saaki müüa. Küla ühiskond hakkas killustuma varanduslikult, sest mindi üle raharendile .(talupojad pidid ise oma saaki müüma) 15. Miks on keskaegse talupojaseisuse kohta käivate ajalooallikate uurimine komplitseeritud (2 põhjust)? Suur osa talupoegi olid kirjaoskamatud seega pole neilt eriti säilinud kirjalikke tekste. Talupoegade elust teame peamiselt tänu muude ühiskonnakihtide (vaimulike, feodaalide) tähelepanekutele. Aga nad suhtusid talupoegadesse põlguse ja üleolekuga ( seega pole teada kas need tekstid on tõesed)
Seisuseportree Aadel kui seisus Keskaja iseloomulikem tunnus oli ühiskonna jagunemine seisustesse. Kuigi, et kõik inimesed olid Jumala ees võdsed, olid erinevatel seisustel omad eelised ja kohustused. Ilma selleta oleks ühiskond kokkukukkunud. Eristati kolme seisust: talupojaseisus, aadlikud ja vaimulikkond. Talupojaseisuse peamiseks ülessandeks oli toita kogu ühiskonda. Aadlike kohustuseks oli kõigi kaitsmine ning ilmaliku seisusele jäi kõigi eest Jumala teenimine. Seisused olid pärilikud, seega sündides said sa oma pere seisuse. Aadlikuseisus kujunes läbi teenete. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid erinevad omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlike oli kahte liiki: kõrgaadlikud ja alamaadlikud. Vassalidel oli kohus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta välja
ja põllumajanduse arengut? · Mõisnikul oli tulus kasutada talupoegade töö asemel palgasulaste tööjõudu · Mõisad spetsialiseerusid müügile linnades või teistes maades · Talupoegadelt nõuti loonusrendi asemel raharenti · Talupoegadel tekkis võimalus oma kaupa müües rikastuda, külaühiskond kihistus · Talupojad põgenesid linna või ostsid end raha eest vabaks · Jõukamad talupojad ostsid talu päriseks · Pt21.4 Miks on keskaegse talupojaseisuse kohta käivate ajalooallikate uurimine komplitseeritud? · Kuna suur osa talupoegi olid kirjaoskamatud, pole neilt eriti säilinud kirjalikke tekste · Talupoegade elust teame tänu vaimulike, feodaalide ja linnaelanike tähelepanekutele · Talupoegadesse suhtuti põlguse ja üleolekuga, neid peeti räpaseks ja metsikuks, araks ja petlikuks · 22.1 · Paiknemine soodsas kauplemiskohas (jõesuudme, silla, koolmekoha juures, soodsas sadamapaigas)
ja pühendus palvetele. Seisustest üks kõrgemaid oli sõdalaste samuraide seisus. Nemad kontrollisid kõiki teisi ja neile kuulus mitmeid privileege, näiteks tohtisid nad kanda kahte mõõka. Samas olid samuraid kohustatud kõikidele teistele eeskujuks olema, elama kindlate reeglite järgi ning mitte lubama endale mingeid liialdusi. Järgmine seisus oli talupojaseisus. Talupojad toitsid kõiki ülejäänud seisusi. Kuigi talupojaseisuse väärikusest ja vajalikkusest räägiti palju, oli talupoja tegelik olukord raske. Kehtis palju piiranguid, talupojad ei tohtinud oma majapidamist maha jätta, ükskõik kui raske neil ka oli. Enamasti elasid nad vaesuses. Talupoegade järel moodustasid järgmise seisuse käsitöölised ja viimasel, kõige madalamal astmel olid kaupmehed. Kaupmeeste kohta kehtis arvamus, et nad ise ei tooda midagi, vaid elavad üksnes rikastumise nimel
Kõik seni riiklikul ja rahvuskultuurilisel alal saavutatu on— maalt pärit oleva eesti haritlaskonna töö, kes noorusaastate juurtega veel terves maamullas, immuniseeritud maa vaimsusega aatelageda linna haiguste vastu. Maa on saanud nüüd ka kõikjal üle maailma tähelepanu keskuseks, mitte üksi agraarriikides, vaid isegi tööstusmaades, koguni Inglismaal, kus maa on kord toodud armetuks ohvritalleks linnale, tööstusele. Maalt otsitakse tuge, stabiilsust. Talupojaseisuse sotsiaalset tähtsust nüüdisajal, eriti Kesk-Euroopa agraarriikides — peab tõtt tunnistama — on vahest kõige õigemini osanud esile tõsta ja valgustada saksa rahvussotsialismi teoreetikud, kus — Saksas — viimane revolutsioon oli rajatud just talupoja aktiviseerimisele ja vabastamisele, — et teda taas orjastada riigile. Ning just uued agraarriigid, enamikus (peale Poola ja Ungari) ilma omast rahvusest aadlita või linnakihita, on tunnustanud põllumehe-
need muudatused, mis venemaal leiavad aset 18601870. aastatel ehk tegelikult on silmas peetud Aleksander II ajal läbiviidud reforme, mida nimetati suurte reformide ajastuks. See algas 1861. aastal pärisorjuse kaotamisega, lõppes 1874. aastal, kui Venemaal mindi üle üleüldisele sõjaväekohustusele. Mõisknikud sulandusid teiste maaomanikega, aadlikust said riigiametnikud. Linnaseisus kujunes ümber töölisteks ja ettevõtjateks. Muutus toimus aeglaselt. Talupojaseisuse esindajaid oli palju ja see läks muudatustega kaasa väga aeglaselt. Kaotati senised aadliprivileegid, oluline on see, et võrdsustati linnakodanike ja talupoegade juriidiline staatus teiste seisustega. Juriidilises mõttes seisuslikud vahed tasanduvad. Aadel kaotas ühe oma peamise privileegi monopoli maale ja pärisorjadele. 1870. aasta linnareform tõi kaasa linnajuhtimise muutumise seisustevabaks. 1864. aastal viidi läbi kohtureform, millega kaotati sensised seisuslikud kohtud.
annaabi.ee 
