· Kujunes kaks põhilist majandamissüsteemi rendihärrus ja mõisahärrus. · Rendihärrus kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti. · Mõisahärrus talupojad kasutasid ainult väikest maalappi, suurem osa maad jäi mõisamaadeks. Talupojad tasusid feodaalile oma maa eest teorenti. · Feodaali seisukohalt oli maa ilma talupoegadeta väärtusetu, neid püüti kõigest väest maa küljes kinni hoida. · Et talupoegade ümberasumist takistada, muudeti nad sunnimaisteks. Sunnimaiseid talupoegi nimetatakse pärisorjadeks. LÄÄNE-EUROOPA RISTIUSUKIRIKU KUJUNEMINE Ristiusu kiriku teke · Lääne-Euroopa keskaegne kirik oli katoliiklik. · Ristiusu tunnistas Rooma riigis lubatuks keiser Constantinus Suur Milano ediktiga aastal 312. · Esialgu kristluse keskusteks peamiselt linnad
Euroopasse. Feodaalsuhted rajanesid kahe inimese vahelistel vasalliteedisidemetel. Vasallisuhe oli lepinguline, s.t., et vasall ei sattunud senjööri võimsama isiku ehk nö isanda võimu alla, vaid kummalgi olid oma õigused ja kohustused. See aga põhjustas lepingupoolte ebavõrdsust ja nii kujunes vasalliteedi kaudu läänipüramiid ehk feodaalne hierarhia, mille tipuks oli kuningas ja aluseks väikevasallid. Kuid kuna feodaali sesikohalt oli maa ilma talupoegadeta väärtusetu, püüti neid kõigest väest maa küljes kinni hoida. Seepärast muudeti talupojad sunnismaiseks, mis tähendas ühiskonnaelu langust lihtrahva seas. Varakeskajal oli põhiliseks usuks katoliiklus, mis eelkõige domineeris Lääna-Euroopas. Kirikust sai range hierarhia ja territoriaalse korraldusega institutsioon, mille organisatsioonopõhimõtetest võtsid eeskuju ka ilmalikud valitsejad. Kogu keskaja vältel oli
Kuid vahel olid keskaegsed linnad ülerahvastatud, sest linn tõmbas inimesi ohtralt ligi. Samuti oli seal palju sotsiaalseid pingeid ja raha omas suurt tähtsust. Paljud perekonnad olid sunnitud elama koos ühes majas, kuna inimesed ei mahtunud enam linnamüüridesse ära. Seepärast hakati maju ehitama ka linnamüüridest väljapoole, kus neid kaitses ainult puittara. Talupoegade suure sissevoolu tõttu hakkas maal rahva hulk vähenema. Kuid linn ei saanud areneda ilma talupoegadeta. Olid ju nemad need, kes linlasi toitsid ning kellelt saaki saadi. Samuti soodustas linlaste ninapidi koos elamine ebasanitaarseid tingimusi. Levisid mitmed haigused ning epideemiate likvideerimiseks oli palju raha vaja. Minu arvates ei olnud talupoegadel kuigi kasulik linna elama suunduda. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks, paljud talupojad jäid sama vaeseks ja nad ei pruukinud omale kodanikuõigust üldse saadagi.
just talupõldude jaoks mõeldud, teine osa jäi maavaldaja kätte, mida nimetati mõisapõldudeks. Talupojad pidid maavaldajale maksma mõisapõlde harides ja said selle eest oma maad harida või pidid lisaks maksma loonus-või raharenti. Aga miks pidi olema just erinevad süsteemid ? Oleks ju tegelikult saadud hakkama ka ühega, see oleks olnud parem ja ei tekitaks segadust. Kui ühel ja samal ajal ja riigis oli 2 süsteemi, siis oleks see minu arvates suht mõtetu olnud. Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, siis muudeti talupojad sunnismaisteks, mis tähendab, et talupojad ei tohtinud ilma loata elukohta vahetada. Sellest hakkas kujunema pärisorjus ja niigi oli vaja juurde rohkem töökäsi. Pärisorje saadi enamasti vabde talupoe-gade hulgast. Ta pidi töötama feodaali majapidamises samamoodi kui tavaline ori. Pärisori võis omada majapidamist, kariloomi, perekonda ja tööriistu, tavaline ori aga mitte midagi.
-Pärisorjuslik mõisamajandus ehk mõisahärrus Talupoegadele ei jagatud kogu maad ära. Talupojad said kasutada vaid üht osa, mis oli talupõldude jaoks mõeldud. Teine maa osa jäi maavaldaja kätte ja sinna tekkisid mõisapõllud. Talupojad pidid maa eest tasuma teorenti s.t nad pidid mõisapõldudel töötama ja selle eest said harida ka oma maid; lisaks kehtis paljudes kohtades veel loonusrent talupoeg pidi mõisnikule loovutama osa saagist. Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, muudeti talupojad sunnismaisteks. Nii hakkas kujunema pärisorjus. Orjusest erineb pärisorjus selle poolest, et pärisorja ei võinud mõisnik tappa, aga teda võis müüa või vahetada mõne teise vastu. Mõisnikul oli ka pärisorja karistada kodukariõigus. Kahe süsteemi (rendiärrus ja mõisahärrus) vaheline eraldusjoon kulges mööda Kesk- Euroopat, täpsemalt mööda Elbe jõge. Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus oli valitsevaks
Vabade talupoegade järeltulijate olukord muutus sarnaseks orjade järeltulijate olukorraga. Kujunes 2 põhilist majapidamissüsteemi rendihärrus ja mõisahärrus. Rendihärrus feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti. Mõisahärrus talupojad kasutasid väikest maalappi, millest toideti oma peret, suurem osa jäi mõisamaadeks. Talupojad tasusid feodaalile oma maa eest teorenti, käies mõisas tööl. Feodaali seisukohal oli maa ilma talupoegadeta väärtusetu. Talupojad muudeti sunnismaiseks. 11. Viikingite nimed ja liigid. - Viikingid olid Skandinaaviast lähtunud kaupmehed ja sõdalased. Lääne-Euroopas kandsid nad nime NORMANNID. Inglismaal TAANLASED, Ida-Euroopas VARJAAGID, Skandinaaviamaades- VIIKINGID (vik-kindlustamata kaubaplats). 12. Läänetee- ja idatee. Maadeavastused Viikingite retkedes eristatakse lääneteed, mida mööda liikusid peamiselt pärastised taanlased ja norralased
maad. Feodaalsüsteem oli levinud juba Rooma riigi ajal germaanlaste aladel. See kujunes lõplikult välja Karl Suure ajal Frangi riigis. 7. Pärisorjus - miks tekkis, mida tähendab? Orjus oli keskajaks kaotatud, sest see ei olnud majanduslikult mõttekas. Parem anti talupojale tükike maad, mida ta pidi harima ning maahärrale maa kasutamise eest tasuma. Kas maksma renti või tasuma põllusaadustega. Oli võimalik ka tasuta teotööd tehes. Kuna maa oli ilma talupoegadeta väärtusetu, siis tehti talupojad sunnismaisteks, mis tähendab, et nad ei võinud maalt lahkuda. Kuna talupojad pidid tegema tööd ning ei tohtinud maalt lahkuda, hakati seda nimetama pärisorjuseks. 8. Keskaegsed seisused - mis olid, mis olid erinevate seisuste ülesanneteks? 1)Vaimulikud Pidid kogu ühiskonna vaimuelu eest hoolitsema ning kõigi eest palvetama. 2) Aadlikud Ülesandeks oli eelkõige sõdimine ehk kogu ülejäänud ühiskonna kaitsmine. 3)Talupojad
Maksud ja koormised olid kindlaks määratud ja olid seotud maaga, mitte talupoja isikuga. Maad ei saanud vabalt osta, müüa ega pantida. Mõisahärrus maa oli ühekordses valduses. s.t mõisniku eraomand. Mõisamaa jagunes kahte ossa: mõisamaa(kus asus mõisa majapidamine ja mida hariti mõisateo korras), talumaa(kuulus samuti mõisnikule, kuid kus asusid talumajapidamised ja millel lasusid koormised, peamine neist teorent) Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, siis muudeti talupojad sunnismaiseks seega kujunes pärisorjus. Kahe süsteemi vaheline eraldusjoon kulges läbi Saksamaa mööda Elbet. 6) Selgita feodaalne hierarhia Kõige tähtsam oli kuningas ehk süserään(suurfeodaal). Otse temale allusid tema vasallid ehk senjöörid e suurfeodaalid(hertsog. vürst, markii, krahv, parun), kellele omakorda allusid väikefeodaalid(rüütlid). Vahe suur ja väikefeodaali vahel oli väga suur
medresed need olid üsnaselt levinud, maade uurimine, geograafia, kirjandus, arstiteadus, meditsiin. Feodaalsuhete kujunemine. Feodaaltsivilisatsiooni tunnuseks on vasalliteet ehk läänikord ehk feodaalsuhted Feodaalsuhete pandi alus 8 saj Frangi riigis. Vara-Keskajal valitses naturaalmajandus ise toodan, ise tarbin Karl Martell pani aluse ratsaväele. Benefiits on maavaldus, mis ei olnud päritav. Eluks ajaks kasutamiseks ja vastutasuks nõudis sõjaväes teenimist. Lään ilma talupoegadeta oli täiesti kasutu. See kes benefiitsi andis oli senjöör, kes maa sai oli vasall. Vasall pidi endale muretsema sõjaväevarustuse. Valitsejat kutsuti süserääniks. Kuninga otsestest vasallidest kujunevad suurfeodaalid: hertsogid, krahvid, vürstid, grandid, parunid. Kuidas saada aru, et tegemist on aadliku tiitliga? Suurfeodaalidel olid nii suured maavaldused, et nad said omakorda läänistada. Väikefeodaalid on rüütlid, junkrud, hidalgod. Lääni üleandmine ja
Maksud ja koormised olid kindlaks määratud ja olid seotud maaga, mitte talupoja isikuga. Maad ei saanud vabalt osta, müüa ega pantida. Mõisahärrus – maa oli ühekordses valduses. s.t mõisniku eraomand. Mõisamaa jagunes kahte ossa: mõisamaa(kus asus mõisa majapidamine ja mida hariti mõisateo korras), talumaa(kuulus samuti mõisnikule, kuid kus asusid talumajapidamised ja millel lasusid koormised, peamine neist teorent) Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, siis muudeti talupojad sunnismaiseks – seega kujunes pärisorjus. Kahe süsteemi vaheline eraldusjoon kulges läbi Saksamaa mööda Elbet. 6) Selgita feodaalne hierarhia Kõige tähtsam oli kuningas ehk süserään(suurfeodaal). Otse temale allusid tema vasallid ehk senjöörid e suurfeodaalid(hertsog. vürst, markii, krahv, parun), kellele omakorda allusid väikefeodaalid(rüütlid). Vahe suur- ja väikefeodaali vahel oli väga suur
toodangu turul maha müüma ning sellest oma maksud tasuma. Mõisahärruse korral kasutasid talupojad ainult väikest maalappi, millega toideti oma peret. Suurem osa maad jäi isandale (mõisamaa). Talupojad tasusuid feodaalile oma maa eest teorenti- käisid mõisas tööl ning toodangu realiseerimise eest hoolitses feodaal ise. Sageli esinesid need kaks majandamisvormi kombineeritult: talupojad pidid tasuma nii rendimaksu kui ka tegema teotööd.(lisa 2) Feodaalidele oli maa talupoegadeta väärtusetu. Järelikult kujutasid talupojad endast suurt varandust ja neid püüti maa küljes kinni hoida. Selleks, et talupojad raskete koormiste tõttu teist elupaika ei otsiks, muudeti nad sunnismaisteks. Neil oli keelatud isanda loata oma maalapilt lahkuda. Omaenda maad harivaid ja koormistest vabasid talupoegi oli vähe. Neid oli rohkem Euroopa hõredamalt asustatud ääremaadel, näiteks Skandinaavias, kus paljudes
INGLISMAA KUJUNEMINE 1066 hakkavad Inglismaad valitsema Normannid. KÕRGKESKAEG 11.(teine pool)-14. saj KESKAEGNE PÕLLUMAJANDUS IX saj-ks oli feodaalsuhted põhiliselt välja kujunenud. Kadunud olid vabade talupoegade kiht. Sõltuvate talupoegade kiht kujunes järgmiselt 1) Vabadelt kogukondlastel, põlluharijatelt võeti vägisi maa ära 2) Talupoeg andis feodaalile oma maa vabatahtlikult- vastu sai kaitset 3) Endistele orjadele anti samuti maatükk Maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu. Seetõttu tuli talupoegi maal kinni hoida. Kujunes välja sunnimaisus- talupojal oli keelatud maalt lahkuda. Makse maksti natuuras Põlisrendisüsteem e rendihärrus- maaomanikul oma majapidamine puudus- maa oli mitmekordses valdsuses. Kogu maa oli talupoegadele välja renditud, kes pidid makse maksma. (loovutada osa saagist, maksta loomade eest) koormised olid kindlaks määratud ja väga kõrged. Lääne-Euroopas
harida ja kasvatada, mille tulemusena ei olegi riiki vaja. Tähtsal kohal oli patriotism. Pilet 3 *Feodaalsuhted. Aadel Feodaalsuhete algus on seotud Frangi riigi loomisega varakeskajal, sest Karl Martell oli see, kes pani aluse senjööri- vasalli suhetele. Senjööri ja vasalli suhte ehk läänistamine: · Senjöör oli maa valdaja. Tema läänistas maa koos talupoegadega vasallile, kes pidi vastutasuks olema truu sõjaväekohustuste poolest oma senjöörile. Maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu. · Vasallid olid kõrgaadlikud. Nemad said omakorda läänistada maad oma vasallidele, kes olid vastutasuks sõjaväes. Nendele kuuletuvad vasallid olid enamjaolt rüütlid või alamaadlikud. · Lään ehk feood- vasallile antud maa koos talöupoegadega. Lään ei olnud päritav. · Domeen- oli senjöörile jäänud maa koos talupoegadega, mida ei läänistata. Läänide liigid:
kaubavahetus hakkas uuesti arenema. Kui tekkisid linnad, hakati põllumajandus saadusi sinna kaubitsema. Rendihärrus levis Lääne pool. - MÕISAHÄRRUS e. pärisrendisüsteem. Väike osa maast oli renditud talupoegadele, suurem osa jäi mõisamaaks, kus asusid mõisapõllud. Talupojad maksid mõisnikule teotöö e. teorendiga. Mõisahärrus levis Ida pool. Piiriks Lääne-Ida vahel võis pidada umbes Elbe jõge. Kuna maal ilma talupoegadeta väärtust polnud, muudeti talupojad sunnismaisteks e. hakkas kujunema pärisorjus. Orje saadi vabade talupoegade seast (või orjad). Mõisnik võis pärisorja osta, müüa, vahetada, karistada, aga ta ei tohtinud talupoega tappa. Pärisori sõltus mõisnikust ega tohtinud loata elukohta vahetada. Ori pidi maksma renti. Pärisori omas perekonda, majapidamist, kariloomi. 6. VIIKINGID (PÄRITOLU, TEGEVUS) u. 1
linnad. Levinud Elbe jõest läänes. · pärisorjuslik mõisamajandus ehk mõisahärrus Talupoegadele ei jaotatud kogu maad ära. Nad said kasutada ainult üht osa, mis oli talupõldude jaoks mõeldud. Teine maa osa jäi maavaldaja kätte mõisapõllud. Talupojad pidid maksma maavaldajale kas ainult teotöös/teorendis ehk pidid harima mõisapõlde ja said selle eest oma maad harida või pidid lisaks maksma loonus- või raharenti. Levinud Elbe jõest idas. Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, muudeti talupojad sunnismaisteks. Sellest hakkas kujunema pärisorjus. Pärisorja ei võinud orjaomanik ehk mõisnik tappa, aga teda võis müüa või vahetada mõne teise vastu. Tal oli õigus talupoega karistada. Talupoeg oli maaomaniku omand. Pärisori sõltus mõisnikust. Nimelt ei tohtinud ta ilma tema loata elukohta vahetada. Pärisori kasutas mõisniku maad ning maksis selle eest ka renti. Pärisorjal võisid olla oma pere, majapidamine
-Pärisorjuslik mõisamajandus ehk mõisahärrus Talupoegadele ei jagatud kogu maad ära. Talupojad said kasutada vaid üht osa, mis oli talupõldude jaoks mõeldud. Teine maa osa jäi maavaldaja kätte ja sinna tekkisid mõisapõllud. Talupojad pidid maa eest tasuma teorenti – s.t nad pidid mõisapõldudel töötama ja selle eest said harida ka oma maid; lisaks kehtis paljudes kohtades veel loonusrent – talupoeg pidi mõisnikule loovutama osa saagist. Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, muudeti talupojad sunnismaisteks. Nii hakkas kujunema pärisorjus. Orjusest erineb pärisorjus selle poolest, et pärisorja ei võinud mõisnik tappa, aga teda võis müüa või vahetada mõne teise vastu. Mõisnikul oli ka pärisorja karistada – kodukariõigus. Kahe süsteemi (rendiärrus ja mõisahärrus) vaheline eraldusjoon kulges mööda Kesk-Euroopat, täpsemalt mööda Elbe jõge. Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus oli valitsevaks Lääne-Euroopas,
-Pärisorjuslik mõisamajandus ehk mõisahärrus Talupoegadele ei jagatud kogu maad ära. Talupojad said kasutada vaid üht osa, mis oli talupõldude jaoks mõeldud. Teine maa osa jäi maavaldaja kätte ja sinna tekkisid mõisapõllud. Talupojad pidid maa eest tasuma teorenti s.t nad pidid mõisapõldudel töötama ja selle eest said harida ka oma maid; lisaks kehtis paljudes kohtades veel loonusrent talupoeg pidi mõisnikule loovutama osa saagist. Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, muudeti talupojad sunnismaisteks. Nii hakkas kujunema pärisorjus. Orjusest erineb pärisorjus selle poolest, et pärisorja ei võinud mõisnik tappa, aga teda võis müüa või vahetada mõne teise vastu. Mõisnikul oli ka pärisorja karistada kodukariõigus. Kahe süsteemi (rendiärrus ja mõisahärrus) vaheline eraldusjoon kulges mööda Kesk-Euroopat, täpsemalt mööda Elbe jõge. Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus oli valitsevaks Lääne-Euroopas,
Algul ja suurem oa maast jäi mõisnikele ning seal asusid maksti loonusrenti (teatud osa oma saagist ja mõisapõllud. Rentimise eest pidi talupoeg maksma loomadest tuli anda), hiljem, siis kui linnad teotööd ehk teorenti (käis oma vahenditega tekkisid, hakati maksma raharenti. mõisapõlde harimas. Levi Euroopas pigem lääne pool (Elbe jõest Levis Euroopas pigem ida pool (Elbe jõest idas) läänes) Kuna maal ilma talupoegadeta väärtust ei olnud (keegi ju ei harinud seda maad), siis muudeti talupojad sunnismaisteks. See tähendab, et hakkas kujunema pärishorjus. Neid pärisorje saadi vabade talupoegade seast, kes olid võlg jäänud. Veel saadi pärisorju orjade seast. Neile andi tükk maad, mille eest nad pidid hakkama tasuma. Mõisnik · Mõisnik võis pärisorja osta, müüa, vahetada. Tal oli õigus pärisorja karistada. · Aga ta ei tohtinud talupoega tappa. Pärisori
Areng ekstensiivne ja intensiivne. Talupojad rändasid kaugematele aladele, lõid täiesti uued külad. Ostsiedlung on sakslaste ränne Elbe jõest itta. "Tung itta" on 19. sajandist pärinev propagandaloosung. Tegelikult viis areng tänapäeva Ida Saksamaa germaniseerumisele. Et talupoegadel oleks stiimul uutesse kohtadesse asuda, tehti neile igasuguseid soodustusi, näiteks talu maksudest vabastamine mingiks perioodiks jne. Kõik sellepärast, et mõis ilma talupoegadeta ei too midagi sisse, uued asujad võtsid kaasa vanad õigusnormid, uuele maale asujad ei pidanud olema etniliselt sakslased vaid võisid olla ka slaavlased. Lokaatorid kohanäitajad, värbasid talupoegi, hiljem sai lokaatorist külavanem. Ida Euroopas jäi peale germaniseerumine, ka tänapäeva Lääne Poolas ja Sileesias. Saksa rüütlitekultuur, nimed. Massilne ümberasumine ka Pürnee poolsaarel ja Venemaal. Toimus lähedaste piirkondade tihedam asustamine
annaabi.ee 
