Pärast vabadussõda jagati Eesti territooriumid võõramaiste vallutajate vahel neljaks. Põhja-Eesti langes Taani kuninga valdusesse ning ka teistel aladel kujunesid välja üsnagi iseseisvad valdused - Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Liivi orduala. Võõra võimuga kaasnesid mõjutused eelkõige Saksamaalt ja Skandinaaviast. Majanduses kujunesid välja feodaalsuhted, mis muutis vallutajad feodaalideks ning eestlased vaesteks talupoegadeks ja teistest sõltuvateks elanikeks. Eestlastesse suhtuti kui alamklassi, kelle majanduslikke, kultuurilisi ja poliitilisi võimalusi kitsendati märgatavalt. Tõusis ka kaubanduse läbikäik Eestist, mis oli eelduseks Hansa linna tekkeks ja kaubanduse arenguks. See aitas aga kujundada keskaegset linnakultuuri ja oli pöördepunktiks Eesti edaspidise arengu kiirenemiseks. Juurdusid Lääne-Euroopalikud arusaamad, ehitusstiilid
Frangid kuning Ghlodovenchi tungit galliasse tõrjuti läängootit hisp. Lasid ristida. 751 pippin lühike frangi kuningas.Verduni kokkulep.-Frangi riik kolmeks(lä-ida,lõ) Idast-saksa kuningriik, lä-Pra, Lõ-lagun. Seisused vaimulikud-palvetada kõigi eest, kanda hoolt hingeõnnist eest.Feodaalid-kaitsta riiki vaenlaste eest.Talup-toita riiki. Feodaalolukord Karl Martelli sõjaväereform. Jagati maad(lään) saaja läänimees. Pärisorjus orjad ja talupojad talupoegadeks. Maatükk kaitsjale, jäi rentnikuks, andamite tasumine. Läänimehe sissetulek sõlt talup. Ei võinud maalt lahk. RISTIUSK 313 a. Constantinius Suur legaliseeris ristiusu. Ristiusk levis ka germaanlaste seas. Pärast Lääne-Rooma langust nähti ühendavat tegurit kristlikus kirkus, mis ühtlasi säitlitas ka valikuliselt antiikkultuuri.Ristiusk levist:misjonäride kaudu (Iirim), sõdade vallutuste kaudu, valitsejad võtsid vastu ristiusu
valusa kaotuse 1208.-1227.aastatel aset leidnud vabadusvõitluses. Kaotusega kaasnesid nii negatiivsed kui ka positiivsed muudatused kõigis eluvaldkondades. Kõige negatiivsemaks tagajärjeks võib pidada iseseisvuse kaotamist. Võõra võimuga kaasnesid mõjutused eelkõige Saksamaalt ja Skandinaaviast. Majanduses kujunesid välja feodaalsuhted, mis muutis vallutajad feodaalideks ning eestlased vaesteks talupoegadeks ja teistest sõltuvateks elanikeks. Eestlastesse suhtuti kui alamklassi, kelle majanduslikke, kultuurilisi ja poliitilisi võimalusi kitsendati märgatavalt. Pärast muistset vabadusvõitlust ei saanud enam areneda eesti kõrgkultuur ei võrsunud kirjanikke, juriste, piiskoppe. Eestlaste kultuuriloome muutus sajanditeks ühekülgseks, talupoeglikuks. Samas, kui poleks toimunud Liivimaa ristisõda, oleks eestlased ehk siiani paganad, kes kummardavad puid ja on kirjaoskamatud.
· 1620 arvatakse rahvaarvuks 120-140 000 · 75% taludest olid tühjad ( Järvamaal 90% ) · Enne Põhjasõda oli rahvaarv tõusnud jälle 350 000- 400 000 inimeseni · Põhjasõja lõppedes oli rahvaarv langenud jälle 200 000 piirile · 17 ja 18 saj elasid Eestis: eestlased, sakslased, rootslased, venelased · umbes 5% inimestest elas linnades Talupojad 17 saj · Maaelanikkond jagunes 2 suurde põhigruppi maa omanikeks ja neist sõltuvateks talupoegadeks · 1645 a. Kinnitas Eestimaa kindralkuberner Gustav Oxenstierna ametlikult sunnimaisuse ja pärisorjuse · 1668 aastal võeti samasisuline seadus vastu Liivimaal · 17 saj lõpus toimusid talupoegadeolukorras muutused viidi läbi reduktsioon · Reduktsioon: eramõisate riigistamine Reduktsiooni tulemusena: · kasvasid järsult riigi tulud · kehtestati riiklik kontroll kõigi mõisavalduste üle (k.a. Eramõisate)
asemel võitlema teiste riikidega Eestimaa alade pärast. Ühiskonnas kujunes välja Lääne- Euroopale iseloomulik killustatus ning Eesti jagati mitmete riikide vahel. Eestlaste ühtus oli purustatud ning neid liideti ajapikku aina enam Lääne-Euroopa kultuuriga. Võõra võimuga kaasnesid eelkõige mõjutused Saksamaalt ja Skandinaaviast. Näiteks majanduses kujunesid feodaalsuhted, mis muutis vallutajad feodaalideks ning eestlased jäid talupoegadeks ja vaesteks ehk teistest sõltuvateks elanikeks. Pöördeliseks sai ka linnade teke, kus käsitöö- ja kaubanduskeskused kujunesid välja peamiselt vallutajate tegevuse tulemusena. See aitas aga kujundada keskaegset linnakultuuri. Juurdusid Lääne-Euroopalikud arusaamad, ehitusstiilid ning hakati ehitama ka kirikuid, mis tuginesid kristlikule kultuurile. Läbi aegade on olnud olulisel kohal religioon, mis ei jäänud ka pärast suurt riigi kaotust puutumata
kõrgemale tõusta. Need eestlased, kes olid mõisnikud, kuid ka haritlased, vaimulikud, kaupmehed, saksastusid kiiresti. Eestlased, elades omal maal ja olles ometigi paremad lihtsatest sakslastest, tehti alamast alamaks ühiskonnaklassiks. Sakslased takistasid eestlaste tõusu ühiskonnas ja pärssisid igati nende võimalusi pääsemaks kõrgematele positsioonidele. Võimalust ühiskonnaklasside vahel tõusta polnud. Eestlased jäid talupoegadeks ja sakstest mõisahärrade töölisteks. Esialgu tunnistasid vallutajad eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Hiljem kinnistati eestlased nende maa-alade külge, kus nad pidid tööd tegema ja millel elamise eest pidid nad kandma viljakümnist või hinnust. Algselt läks see tulu kristlastelt kiriku ülalpidamiseks. Talupoegade kohustuseks sai sõjateenistusse astumine. Nad pidid sõja korral kaitsma mõisahärrasid.
vasallidele seepärast oli veel palju väikseid koormisi) 4. Jõukus hakkas kasvama suuremate ekspordivõimaluste tõttu 5. Õigus ja kohustus sõjateenistus 6. Kirikute, linnuste, teede ehitamise kohustus (raske, kuna enamik neist rajati 13-14 sajand) 7. Jagati adratalupoegadeks (maa suurus 0,5-5adramaad), üksjalgadeks (adratalupoegade nooremad pojad, asutasid oma väikese talu), vabatalupoegadeks (tasusid koormised rahas, ei käinud teotööl), maavabadeks talupoegadeks (omas talu) Lääniaadli teke: 1. Pärast maade jagamist tuli need keskaegse Euroopa mudeli järgi üles ehitada 2. Maa kindlustamiseks hakati rajama linnuseid 3. Neis hakkasid elama rüütlitest läänimehed, kes pidid maad kaitsma 4. Vakuspeod peeti koos ühiseid söömaaegu talupoegade ja vasallidega 5. Maa eest maksti ülikutele andamit 6. Kiriku-, kohtu-, haldusvõim maaisandal 7. 13. saj siirdusid läänimehed maale eramõisatesse Linnade teke: 1
3x. Kaugu eestis tegeleti venamaalt toodud salaviina müügiga. 1853-56 Krimmi sõda, seda finantseeriti raha trükkimisega, aga tekkis inflatsioon. Käivitus tööstusrevolitsioon. 1870 raudtee eestis, peterburi turg avanes ja eesti pääses põllu.maj kriisist. Külaühiskonna kihistumine perioodil Liivi sõdade lõpp-Põhjasõda.(Rootsi aeg) Kihistumine väheneb. Maavabade teeneid sõduritena ei vajatud, maavabad muutuvad vabadeks talupoegadeks, väiksed maksud lihtsalt tõstetakse, vabad talupojad muutuvad adratalupoegadeks. Üksjalad, träälid kaovad. Vabadust osta ei saanud. Adratalupoegade kiht langed justkui pärisorjusesse. Külaõiguste kadumine, nt kalastamise või marjade korjamseks pidi külaelanik küsima luba külavanemalt, see läks üle mõisnikule. Uus haldussüsteem, kehtestati metsavahiamet. Miks kaotati 13. sajandil vabadusvõitlus Saksa Taani vallutajatele. Rahvastik kasvas plahvatuslikult
lõpututesse põrgupiinadesse. Tolleaegse maailmapildi aluseks oli usk jumala kõikvõimsusesse. Keskaegse maailmakäsitluse järgi kujutab kogu maailm endast vastandlike jõudude lepitamatut võitlust. Nii on olemas jumalik taevas ja patune maa. Ka inimene koosneb kahest poolusest: hingest ja kehast. Inimese ihu olevat loodud maast, veri veest, hingamine õhust ja kehasoojus tulest. Samuti on ühiskond jaotatud õilsateks aadlikeks ja vaimulikeks ning alamateks talupoegadeks ja linlasteks. Keskaegse arusaama kohaselt koosneb universum kontsentrilisteks ringidest, mille keskpunktis asub Maa. Kloostrites ei peetud puhtusele mingit tähelepanu. Paastumise käigus tekkisid inimestel seedehäired ja tänu sellele levisid haigused kloostris, sest hügieeninõuded puudusid. Esines juhtumeid, kus pikaajalisele paastumise tagajärjel tabasid munki või nunnasid massiliselt vaimsed häired, millega kaasnesid mõttetu naer, krambid ja maas püherdamised
Tänu soodsale asendile Vana-Vene ja Eestlaste elamuks oli suitsutuba, mida kasutati ka hilisemal ajal Tähtsamaks haldusüksuseks olid kihelkond, mida 13. saj alguses võis olla umbes 45 Muinasaja lõpul oli alanud nende liitumine maakondadeks Varem arvati, et enamik Eesti elanikest olid varanduslikult ja õiguslikult võrdsed, viimasel ajal on ajaloolased jõudnud seisukohale, et toimus juba varanduslik kihistumine Ühiskond jagunes ülikuteks ja talupoegadeks, kes pidid ülikuile tasuma andamit. Kasutati ka orjade tööjõudu, kelleks muudeti sõjavangid või võlgnikud Talud ja külad Suitsutuba- algeline rehielamuvorm 1) sumbküla- Lääne-, Kesk-, ja Põhja-Eesti, Saaremaa 2) ridaküla- Ida-Eesti 3) hajaküla- Lõuna-Eesti talu- küla- kihelkond- maakond 8 suuremat maakonda: 1) Saaremaa 2) Läänemaa 3) Rävala 4) Harjumaa 5) Virumaa 6) Järvamaa 7) Sakala 8) Ugandi Naabrid: svealased-läänenaabrid soomlased,hämelased-põhjanaabrid
Kõrgkeskaja alguseks peetakse 11. Sajandit ja lõpuks 15. Sajandit. Sellel ajajärgul toimusid suured sotsiaalsed ja poliitilised muutused. Tänu rahvaarvu ja põllumajandussaaduste kasvule hakkas taastuma linnastumine ja linnaelu. Järjest enam hakkas arenema käsitöö, rahandus ning kaubandus. Hakati ülesehitama keskaegseid linnuseid ning ümberkorraldama kirikuid. Ühiskond jagunes kolmeks: olid aadlikud, vaimulikud ja lihtrahvas. Lihtrahvas omakorda jagunes talupoegadeks, käsitöölisteks ja kaupmeesteks. Eristusid ka maaühiskond ja linnaühiskond. Linnades elasid aadlikud, vaimulikud, kaupmehed ja käsitöölised. Linnaelanikud oli rohkem informeeritud maailmas toimuvast ning ka laiema silmaringiga. Neil olid suuremad võimalused võtta osa erinevatest kultuuriüritustest. Elati kahe või kolmekordsetes majades, sööki oli palju ning see oli rikkalik. Väga hinnati kala mida ka kuivatati ja soolati. Peamiselt söödi kaks korda päevas,
Rahvaarvu kasvamise tagajärjel hakati palkama abikäsi( sulased ja tüdrukud). Talude kasvu pidurdas mõisate arvukuse ja mõisamajanduse osatähtsuse kiire kasv. Kuna mõisapõlde tuli juurde, kasvas ka teoorjus. Teonorm oli talvel 6 päeva nädalas ja suvel 12 päeva nädalas. Mõis nõudis abitegu vastavalt oma äranägemisele suuremateks põllutöödeks( külviks, sõnnikuveoks jne). Korraldati ka mõisatalguid. Kui mõis redutseeriti, kuulutati kõik mõisa talupojad kuninga talupoegadeks ehk kroonutalopoegadeks. Reduktsiooniga paranes talupoegade majanduslik olukord.Talupoegi hakati kaasama maa hindamisele. Koormiste määrad pandi kirja vakuraamatus. 4) Linnad ja kaubandus- linnade majanduslik areng, linnarahvastik, kaubandus 17. saj oli Eestis 10 linna. Uued linnad olid Valga ja Kuressaare. Vähenes linnavalitsuste ehk raadide iseseisvus, suurenes sõltuvus riigivõimust. Linnad kaotasid õiguse iseseisvale müntimisele ning majandustegevusele.
kasutamise eest renti. Alguses maksti natuuras( loomades, põllusaadustes) Lõpuks mindi üle raharendile. Mõisahärruse puhul kasutasid talupojad ainult väikest maalappi, mille eest toideti pere, suurem osa jäi mõisamaadeks. Talupojad tasusid oma maa eest teorendina, käies mõisas tööl. Talupoegadel oli äärmiselt raske elu ja tänu sellele meeldis neile asukohta muuta, kuna koormised olid liiga rasked. Selleks kehtestati talupoegade sunnismaisus, see tegi talupoegadeks pärisorjad. Selle järgi võib väita, et talupoegade elu muutus keskaja lõpu poole ainult hullemaks. Nende vabadusi piiritleti ning sellega kaasnes ka paljude talupoegade põgenemine maalt linna. Linnakultuur hakkas tekkima kõrgkeskajal. Kui talupoeg põgenes oma mõisniku juurest ära linna, siis ta pidi linnas elama 1 aasta ja 1 päeva, selleks, et saada linna kodanikuks. Seda privileegi nimetatakse ka teisiti nagu '' Linna õhk teeb vabaks'' See oli linna ülerahvastamise kaitseks.
eest. Riigielu valdkondade korraldamisega, st ametnike väljavalimise, maksude ja rahaasjade, rituaalide, sõjaväe, kohtumõistmise ja riiklike tööde korraldamisega, tegeles kuus spetsiaalset nõukogu. Eri piirkondi valitsesid pealinnast määratud piirkonnakohtunikud, kes resideerisid müüridega kindlustatud maakonnalinnades. Nende peamine ülesanne oli kohtumõistmine ja õiguskorra tagamine. Elanikkond jagunes kaupmeesteks, käsitöölisteks, talupoegadeks, juhutöölisteks jmt. Igal külal oli omavalitsus, mis püüdis ilma riigi sekkumiseta kohalike asjadega hakkama saada. Hiina perekond oli patriarhaalne ning lähtus põhimõtetest, et nooremad peavad kuuletuma vanematele ja naised meestele. See kajastus ka seadustes. Üldiselt kehtis paarabielu, vaid keisrid olid ametlikult abielus mitme naisega. Tavaliselt korraldasid abielu vanemad. Naise peamiseks ülesandeks peeti poegade sünnitamist. Poegi hinnati palju kõrgemalt kui tütreid
REDUKTSIOONIKS(i aint even mad). Reduktsioon algas Eestis 1680. a. Eestis langes reduktsiooni alla 50% maadest, Saaremaal 30% ja Liivimaal 80%. Riigile tagasi võetud mõisad anti endistele omanikele rendile, kes osa oma sissetulekust pidi loovutama riigile. Reduktsiooni tulemusena muutus riigi rahaline olukord tunduvalt paremaks. Riik kasutas raha nii sõjaväe ülalpidamiseks kui hariduse edendamiseks. Rendile antud maid ei tohtind ilma kuninga loata müüa. Talupojad muutusid nüüd riigi talupoegadeks ja kuninga alamateks. Nad polnud enam pärisorjad, nende suhtes ei tohtind kasutada kodukariõigust. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti sisse talupoegade kohustused. Talupojad tegid endiselt tegu ja andis ära osa oma saagist. Redutseeritud mõisate talupoega üle hakkasid kohut mõistma riigiametnikud ehk kreisifoogtid. Rootsi aega nimetatakse Vanaks heaks rootsi ajaks või kuldseks ajaks. Rahvaharidus Rootsi ajal.
ülempreester ja kõrgem seadusandja.Valitsemine jäi ametnikkonna hooleks.Oli välja kujunenud sõjaväeline aristokraatia.Keiserliku keskvalitsuse tuumiku moodustas ametnikest koosnev seadusandlik kogu.Eunuhhide ülesanne oli kanda hoolt keisrinnade ja keisri arvukate liignaiste eest.Eri piirkondi valitsesid pealinnast määratud piirkonnakohtunikud.Elanikkond jagunes varanduse ning tegevuse järgi paljudeks ühiskondlikeks gruppideks:kaupmeesteks,käsitöölisteks,talupoegadeks,juhutöölisteks jmt. Ettekujutus maailmast:Hiinlaste ettekujutuses oli kogu maailm hingestatud e animistlik.Hingede austamisega seondus esivanemate kultus.Kolmainsus:taevas,maa ja inimene. Konfutsionism ja taoism:Konfutsionism hindab eeskätt inimlikkust,st teistega arvestamist,armastust ja lugupidamist,kohusetunnet ning tuginemist traditsioonidele.Taoismi keskne põhimõte on dao e maailma pidev loomulik kulgemine.Kõik leiab selle järgi enesestmõistetavalt oma loomuliku koha. 5
Seda köeti ilma korstnata kerisahjuga. Erinevad külatüübid: sumbküla (Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal), ridakülad (Ida-Eesti voortel), hajakülad (Lõuna-Eesti). Haldusüksusteks kihelkonnad ja maakonnad (Virumaa, Rävala, Ugandi, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Sakala). Mõningatel andmetel olid enamiks eestlastest võrdsed, afa uutel andmetel oli levinud varanduslik ebavõrdsus. Ühiskond jagunes maaomanikeks ja talupoegadeks, kes pidid ülikutele andamit tasuma. Kasutati ka orju, kelleks muudeti sõjavangid või võlgnikud. Suhted naabritega enamasti rahumeelsed. Aeg-ajalt tülid ja rööv- ning sõjakäigud. Linnused muutusid võimsamaks. Relvastuses tähtsad odad, kaheteralised mõõgad ja sõjakirved. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes nii ratsa- kui ka jalameestest. Muinasaja lõpul valitses Läänemere idakalda maades jõudude tasakaal. Kuigi eestlastel veel
nende koormised olid tunduvalt madalamad, neid nimetati üksjalgadeks. Olid ka maavabad ja vabatalupojad. Maavabadele kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad koormistest. Vabatalupojad olid need, kes olid ennast koormistest lahti ostnud. Keskaja jooksul kasvas talupoegade väärtus mõisniku jaoks. Talupoegadele ei toonud see mingit kasu, kujunes välja sunnismaisus. Suurenesid talupoegadelt nõutavad maksud. Talupoegadeks oli hakatud pidama mõisniku isiklikuks omandiks. Liivimaal oli välja kujunenud pärisorjus. Liivimaa linnnade elusoon oli transiitkaubandus. Käsitöö osatähtsus oli väiksem. Peamiselt tehti tarbeesemeid, oli väha spetsialiseerunud käsitöölisi. Linnakäsitöölised koondusid ametialade järgi tsunftidesse, mille raames korraldati väljaõpet, kaitsti turgu, kontrolliti toodete hindu ja kvaliteeti. Igal tsunftil oli põhikiri ehk skraa.
kehva relvastuse, sõjaväe poolest. Samuti polnud eestlastel veel ühtset riiki ja naaberrahvastega koostööd ei tehtud. Seega kokkuvõtvalt valitses Muistse vabadussõja ajal Eesti ala neli osapoolt, kõik neil ühine eesmärk- kaubanduslikke alade hõivamine. Võõra võimuga kaasnesid mõjutused eelkõige Saksamaalt ja Skandinaaviast. Majanduses kujunesid välja feodaalsuhted, mis muutis vallutajad feodaalideks ning eestlased vaesteks talupoegadeks ja teistest sõltuvateks elanikeks. Eestlastesse suhtuti kui alamklassi, kelle majanduslikke, kultuurilisi ja poliitilisi võimalusi kitsendati märgatavalt. Arvan, et Muistset eestlaste vabadusvõitlust võib nimetada pöördepunktiks eestlaste ajaloos, sest peale seda toimusid siin mitmed muutused: levis ristiusk, inimesed said algelist vaimulikku haridust, meie keel rikastus saksa keele arvelt, tekkis linnakultuur ning kaubandus ja kultuur arenesid jõudsalt
Suitsutuba peetakse rehielamu eelkäijaks. Ühetoaline elamu, millel puudus korsten. Talud moodustasid endiselt küla. Kuid tähtsamateks haldusüksusteks said kihelkonnad, mida oli muinasaja lõpuks 45. Muinasaja lõpul oli alanud nende liitumine maakondadeks. Varem arvati, et enamik Eesti elanikest olid varanduslikult ja õiguslikult võrdsed. Kuid viimasel ajal on ajaloolased jõudnud seisukohale, et ühiskond kihistus juba alates pronksiajast. Ühiskond jagunes ülikuteks ja talupoegadeks, kes pidid ülikuile tasuma andamit. Kasutati ka orje, kelleks muudeti sõjavangid või võlgnikud. Naabritest olid head suhted sugulusrahvaste soomlastega, liivlastega ja karjalastega. Tülisid tuli ette lõuna pool elavate latgalitega. Eestis käisid rüüsteretkedel leedulased. Viikingiretkede lõppedes korraldasid eestlased ise Läänemerel sõjaretki. Vastastikuseid sõjakäike korraldati ka idas asunud venelastele.
Eri piirkondi valitsesid pealinnast määratud piirkonnakohtunikud, kes elasid müüridega kindlutatud maakonnalinnades. Nende peamine ülesanne oli kohtu mõistmine ja õiguskorra tagamine. Kohalikku linna ja külaelu ning inimeste majandustegevust keisrivõim otseselt ei kontrollinud. Peasi, et elanikud järgiksid seadusi ja tasuksid korralikult makse. Elanikkond jagunes varanduse ja tegevuse järgi gruppideks: kapmeesteks, käsitöölisteks, talupoegadeks jmt. Igal külal oli oma meestest koosnev omavlitsus, mis püüdis kohalike asjadega imla riigi sekkumiseta hakkama saada. Piirkonnakohtunike poole pöörduti vaid erandjuhtudel. 1 "Inimene, ühiskond, kultuur" II osa, keskaeg lk 25 6 Perekonna suhted Perekonna keskne tähtsus ja (esi)vanemate austamine on kahtlemata hiina ühiskonna eriomane
Vasallil võis olla ka oma allvasalle. 9. sajandil olid lääned pärandamisõiguseta, neid nimetati benefiitsideks. 10. sajandil olid lääned juba pärandamisõigusega, neid nimetati feoodideks. Läänipüramiid:keskaegse kujutelma põhjal jagunes ühiskond kolmeks seisuseks: vaimulikeks, kes kõigi eest palvetasid, sõjameesteks, kes kõikki kaitsesid ja töötegijateks, kes kõiki oma tootva tööga ülal pidasid. Kolmas seisus jagunes pärisorjadeks, poolvabadeks talupoegadeks ja vabadeks talupoegadeks. PILET 7 1.Foiniikia Asend ja looduslikud olud ning nende mõju elatusaladele. Linnriigid. Kartaago ja Puunia sõjad. Tähestiku kujunemine ja mõju teistele tähestikele. Asus Vahemere idarannikul, suhteliselt kitsal ja mägisel kuid samas viljakal maaribal Vahemere ja Araabia kõrbe vahel. Maa- ja mereteede ristumiskohas maailma kahe vanima tsivilisatsioonipiirkonna (Egiptuse ja Mesopotaamia vahel) vahel võimaldas varakult luua laialdasi kaubandus- ja kultuurikontakte
Ida ja lääne provintside erinevus süvenes. Linnad allutati keisri kontrollile. Maksude suurenemine ja barbarite rüüstamine vähendasid ka talupoegade julgeolekut. Selle tagajärjel jätsid talupojad oma kodud. Jätsid oma majapidamised ja otsisid kaitsed latifundiumitesse. Vabad talupojad kadusid ja kujunes välja kolinaat. Algul oli vabad talupojad maa rentnikud. Kui nad jäid võlgadesse muutusid sõltuvateks talupoegadeks ja lisaks rendil pidid tegema teokohustust. Constantiniuse ajal võeti neilt likumisvabadus ja muutusid paikseks. Tühjadele maadel, kust talupojad olid põgenenud asustati ka vangi võetud barbaritega ja neid sunniti maad harima. Rahvaarv vähenes, kuna katkud laastasid. Rahvaarv langes 60 miljonilt 30 miljonini. Roomlaste eluolud Kreeka kultuurimõjud
5. Kuidas eristab A. Toffler inimühiskonna arengut? (,,Konflikt tulevikuga" I tööstusrevolutsioon- industrialiseerimine, tööstustootmine vabanes inimese füüsilise jõu piiratusest; II teaduse ja tehnika rev. -tootmise vabanemine inimese vaimse jõu piiratusest; III tehnoloogiline rev. Sotsiaalsete suhete pidev uuenemine ja superindustriaalse ühiskonna loomine. Jagab ininkonna ajaloo kolmeks ajajärguks, laineks: I laine: agraartsivilisatsioon, rändhõimud muutusid paikseteks talupoegadeks, põhiomand maa II laine: tööstusrev: põllumajandus ühisk. Kujunes ümber tööstuslikuks, talupoegadest said töölised, põhiomandiks ehitised, tehased, masinad jne. III laine: 6. Millised on kolmanda laine iseärasused varasematega võrreldes? Kulgeb hoopis kiiremini, Teisenevad ühiskonna struktuur ja tootmine, enneolematud ümberkujundused, tootmise demassifitseerimine 7. Mida tähendavad adaptiivsed ootused?
leegioni allüksused-kogordid olid kodusõdade käigus mööda Impeeriumi maid laiali paisatud. Vaatamata sellele, et IV saj. Ida-Rooma oli paremal majanduslikul järjel, kui seda oli ta Lääne naaber, ei suutnud riik palgalist regulaarväge endale enam lubada. Selle tulemusena kadusid algul erinevad leeginääridele garanteeritud hüved ning ka seejärel ka palk. Kunagised sõdurid olid sunnitud ennast ise elatama hakkata ning muutusid talupoegadeks. See protsess kulgus aeglaselt ning lõppes umbes VII saj. Nagu eelpool öeldust aimata võib jäid Bütsantsi regulaarväe sõjalised omadused Vana-Rooma legionääride kõvasti alla. Distsipliin käis alla, relvastus halvenes ning professionaalse raskejalaväe osakaal, selle kulukuse pärast, tunduvalt vähenes, asendudes ratsaväega. Võrreldes aga ülejäänud gremaani riikide sõjaväega oli Bütsantsi armee päris kõrgel tasemel. Just sellise
*Sõjast võttis osa palju eesti talupoegi. *Järgnevad 20 , sõjavägi tugevnes, kõik muutus jõukamaks. *Kuningas viis läbi 1680 reduktsioone(mõisate riigistamine)Nii eestmaal kui liivimaal. *Selle tulemusena suurenes riigikassa sissetulek olulisemalt *Läänistamine anti maad rendile, mille eest tuli minna sõtta, teenida kuningat *Riigivaldusesse läksid kõik Rootsi ajal läänistatud aadlike maad. *Riigimõisad ja talupojad said vabadeks talupoegadeks. *Aadlike rahustamiseks jäeti mõisat neile rendile riigikassa täitmise eesmärgil. *Aadlikel polnud võimalust suvaliselt talupoegade koormisi tõsta. *Talupoegade kohutused kirjutati vakuraamatusse. *Talupoegadel säilis õigus kohtusse kaevata mõisniku omavoli vastu *Eramõisate üle kehtis riigikontroll. *Riigimõisatest pärisorjus kaotati. *1694. piiras kuningas Liivimaa rüütelkonna omavalitsuste õigusi.(maanõunike koleegium
Suurfeodaalid said õiguse kohut mõista ja makse koguda. Talupoja ja tema isanda suhe erines vasalliteedist. Talupojad ei olnud vabad, vaid nad sõltusid oma isandast. Samuti polnud isandal konkreetseid kohustusi talupoja suhtes. Sarnasuseks on aga see, et tegemist oli tingliku maaomandiga ja selle eest tasumine oli samuti sama. Tinglik selletõttu, et näiteks kuningas võis maa suurfeodaalilt ära võtta. Ka talupoja elu oli tinglik, sest näiteks rüütel võis ta teise tallu saata. Talupoegadeks kujuneti kahte viisi. Esiteks, hilisantiigi orjadele maa-ala, mille pealt nad pidid makse maksma ja koormistest ülejääva võisid endale jätta. Teiseks, vaba talupoeg andis ennast ise feodaali kaitse alla, kuna ta võis olla ohus. Maatükk läks üle feodaalile ja talupoeg pidi ikkagi makse maksma. 5. Mõisamajandus ja pärisorjuslikud talupojad Talupoegadel oli kaks sõltuvuse liiki: · põlisrendisüsteem ehk rendihärrus
piiskopkond; Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkond(1228. a.); Põhja-Eesti kuulus Tallinna piiskopi alla, kes ei olnud maaisand. Piiskopkonnad jagunesid ametkondadeks, komtuurkonnaks ning foogtkondadeks need olid läänistamata alad. Osa maid anti läänideks vasallidele, eriti ulatuslik oli läänistamine Taani valdusalal. Esialgu pääses feodaalide hulka ka eestlasi, kuid 14. sajandi jooksul eesti feodaalid kas saksastusid või muutusid talupoegadeks. Toetudes feodaalsele maaomandusele, nõudsid feodaalid talupoegadelt loonusrenti (väljamaks, karjakümnis jm) ja sundisid neid töötama linnuste ja kirikute ehitamisel. Hakati rajama mõisamajandeid eestlastelt ära võetud põlispõldudele. Koormistele lisandusid teoorjus 3-4 päeva aastas ja rahamaks. 14. sajandi lõpus tekkis sunnismaisus, 15.-16. sajandi vahetusel vormistati pärisorjus. Kasvas teorent 3-6 päeva nädalas, eramõisates harilikult üks päev nädalas
ja sõltuvad mõisniku suvast). Eluaegse lepinguga copyholderid – ei saanud oma renditalu võõranda ega pärida. Tähendas praktiliselt seda, et talu oli küll ühe perekonna käes ja talu kohe käest ei võetud kui peremees suri, aga otseselt pärida ei saanud. Kui poeg tahtis talu edasi pidada, sõltus see lepingu vormistamine mõisniku suvast. Tahtsid saada pärimisõigusega talupoegadeks. Lühiajalise rendilepinguga talupojad – väga lühiajalised. Ilma maata talurahvas – saunikud. Kohati erinevad, 90 % isegi mõnes kohas. Keskmiselt 16.sajandil oli 20-30 %, 17.sajandil 50 %. Inglismaa ühiskonna kaheks jagunemine: „gentleman“ ja „non-gentleman“. Varauusajal ja uusajal oli laias laastus ühiskond jagunenud gentleman’deks ja mitte- gentleman’deks. Kas inimene tegi tööd oma kätega või mitte. Musta töö tegijad olid mitte-
omakorda tõi kaasa kõigi kirikuvarade konfiskeerimise Lõuna-Itaalias. Ühtlasi süvenesid Bütsantsi ja Frangi riigi omavahelised vastuolud. 4. Makedoonia dünastia 867 1057 Makedoonia dünastia keisrid üritasid seadusandlikult kaitsta vabu talupoegi suurmaaomanike, eriti kiriku ja kloostrite eest, kuid feodaalkora kujunemist see ei peatanud. Senised stratioodid muutusid järjest enam sõltuvateks talupoegadeks (paroikideks). 10.-11. saj. algus oli Bütsantsi tõusuaeg. Riigi majandusilmet kujundasid taas linnad, maal kasvas suurmaaomand, tugevnes aadel ning kujunes välja feodalism. Viimase olemasolu on küll diskuteeritav, erinedes nii idamaade tüüpilisest despootiast kui ka Lääne-Euroopa feodaalkorrast. Karl Suure kroonimine keisriks 800.a. tekitas kestvaid pingeid ida ja lääne suhetes. Kroonimine näitas, et lisaks paavstile, kes taotles Rooma pärandit vaimulikul tasandil,
Rooma maaelu Valdav elanikkond elas maal. Suurimad linnad roma- maksimaalselt võis olla keisririigi aja alguses kuni 2 miljonit ja syracusa- kreeka linn. Idas suured linnad aleksandria ja veidi hiljem antiochia, mõlemas kuni miljon inimest. Päris itaalias elas 1.saj ekr 7 miljonit inimest, vähemalt 60% elas maal. Rooma tsivilisatsioon muutus linlikuks kultuuriks, algselt urbaalne. Etruski kultuur linlik alguselt peale. Roomlased nägid enda ajalugu teisti, meeldis ennast pidada talupoegadeks ja rõhutati talupoeglikku päritolu. Kreeka tsiv-s teisiti, neil ei olnud põllumajandusega tegelemine väärtustatud, oli kaubandus ja põhiline rikkus tuli sealt, tihti ka vahendajad, tähtis käsitöö- kõikvõimalike kunstiesemete valmistamine. Roomas oli suhtumine, et maaharimisega seotud tegemised olid au sees ja midagi õilsat. Käsitöö ja vabad kutsed-arstid, õpetajad, neid ei väärtustatud, oli
annaabi.ee 
