liigelda inimestel, kes soovisid tulla loodust nautima. (Tarupettäi 2013) Kultuurilugu Rahvuspargi nime seostamine karudega oleks ekslik, sest Lõuna-Eestis tunti varem mesikäppa hoopis ote nime all (vrdl Otepää). Karula on vana kihelkonna nimi, mis arvatakse tulevat sõnast “karune” ehk „karm“, mis iseloomustab hästi siinseid raskesti haritavaid ja ligipääsetavaid metsaseid künkaid. (Keskkonnaamet) “Karulas on tuntud jutud vanadest asula-, matuse-, talukohtadest, pillimeestest ja kõrtsinaljadest, aga ka pajatused metsloomadest ning uskumused järvedes elavatest vaimudest. Siinne pärimus on tihedalt seotud maastikega, väga palju on kohanimedega seotud rahvajutte. Iseloomulik on ka rahvaarsti- ja nõiatraditsioon. On ka lugusid tondi- ja vaimunägemise kohtadest, ravitoimega ojadest ja allikatest ning inimeste või loomade ärakaetamisest.“ (Keskkonnaamet)
Selli-Sillaotsa matkarada asub Tartumaal, Laeva vallas Alam-Pedja kaitsealal. Kaitstakse maastikke ja siin elamisega kohandunud liike, seepärast on maa-alad suured ja kohati kehtivad liikumispiirangud. Ülevaate saamiseks tükikesest kaitsealast ongi ehitatud Selli-Sillaotsa matkarada. Tasane teekond kulgeb ringmarsruudina ja on keskendunud rabaloodusele ja siin elanud inimeste elu tutvustamisele. Väga hea märgistuse, rohkete infotahvlitega rada viib mööda metsakasvanud muistsetest talukohtadest, läbi liivaste männikute, üle kõrg- ja madalsoo ning soosaarte. Imeilus vaade rabale avaneb Suuretüki vaatetornist. Omaette väärtus on vaatetorni ja raba infotahvlite tekstid ja pildid. 1,5-2 tundi aega saab paremini sisustatud kui telekast loodusfilme vaadates. Emajõe algusesse Tartu - Viljandi maantee ääres Kolga-Jaani ja Rannu valla piiril asuvale Rannu- Jõesuu puhkealale on ehitatud turistide tarbeks ökoloogilistest materjalidest (puit, puitlaast, savi,
viljadega või meetaimedena väärtuslikke liike (näiteks raagremmelgas, pärn, viirpuu, sarapuu). Maaparandusmasinatega kokkukuhjatud kivihunnikud, millele sageli on kujunenud madal taimestik, on samuti loomade, lindude ja putukate elupaigad. Liigirikkuse seisukohalt ei ole soovitatav kasutada loodussaarekesi ümbritsevas puhvertsoonis pestitsiide ja väetisi (M. Semm 2003). Põlispuud Suured üksikpuud on enamasti mälestised hävinud talukohtadest, lisaks kaunistavad nad lagedat maastikku. Vanu põlispuid tuleks kindlasti säilitada ning keset põldu kasvavatele puudele tuleks jätta piisav kaitsetsoon, mida ei künta, väetata ega pritsita taimekaitsevahenditega. Puude õõnsusi kasutavad pesapaigana paljud linnud, näiteks kuldnokk, must-kärbsenäpp ja mitmed tihased (M. Semm 2003). Põllu suurus Põlde kiputakse liiga suureks tegema. Mahepõld ei tohiks olla laiem, kui 300 meetrit,
Nende inimeste jaoks ei ole põllumajandus kaubanduslik tegevus. Tegemist on enda jaoks majandamisega, kus kasvatakse nt enda tarbeks loomi, et saada liha. Joonisel 3 kujutatakse maakoondumist. See on küllaltki mitmekesine erinevate KIE riikide vahel. Siin tabelist sisalduvad kodumajapidamised, pool- ja täielikult kaubandustalud ja suuremad põllumajandusettevõtted. Näiteks Bulgaaria eraldub teistest tunduvalt tänu sellele, et 90% talukohtadest- väiketalud ja väikeettevõtjad, kontrollivad ainult 10% kogu põllumajandusmaast ja suured ettevõtted, kes moodustavad 10% kogu põllumajandustootjatest omavad 90% maast ( vt tabel 1). Tabel 3. Kujutab siis talude ja maalalade koondumine. Sama mustrit on tähendatud ka Slovakkias, Tsehhi Vabariigis ja Ungaris. Sloveenia, Poola, Rumeenia ja Eesti maakoondumise kõverad on normaalsed aga seda vaid tänud teisele valitud põllumajandus strateegiale ja poliitikale
vigaseks peksmine. Mõisnikul õigus kasutada võimutäiust, orjal polnud õigust minna kuninglikku kohtusse. Pärisori kuulus mõisniku kohtuvõimu alla. Sunnismaisus. Mõisnik ise ei tohi võtta vastu võõraid inimesi. Inglismaal oli härradel pärimisõiguse kontroll aga praktika oli libe (reeglina talukoht järglasele). Talukoht maksumäära eest edasi järeltulijale. Väge inglismaal kohatud, et pärisorje tõstetud talukohtadest välja. Ka suurte võlgnevuste puhul kui väljatõstetud, siis anti mõnele sugulasele. Härrad tunnustasid isegi testamenti. Kui lesknaine tallu jäänud, siis mõisnik rohkem otsustanud, kes tlu omanikuks saab. Pärisorje koheldud kui vallasvara omanikku, kaubelda turul. Villaan on ka oma tlu müünud, aga harva. Tallage maks, normannid tõid termini. Peamine maks mõisikele, kroonule. Teorenti määramatu õiguslikult, 13. sajandil fikseeriti täpsemalt, mitte nii kõrge kui Eestis. 14
võib-olla seoses ekstensiivse põlluharimisega, s t majapidamiste mõnekümne kuni mõnesaja meetrise nihkumisega teatud perioodide järel, kui ümbritsevad nn lähipõllud on välja kurnatud. Sellist asustuse järk-järgulist ja üldiselt nö "ringiratast käivat" nihkumist on täheldatud näiteks Lõuna-Skandinaavia samaaegsetel muististel. Lühiajalistest, vaid mõnikümmend aastat ühel kohal paiknevatest talukohtadest ei jää maha kuigi paksu kultuurkihti, mida seetõttu on arheoloogidel ka raske leida. Vahel kaovad muistised pronksi- ja eelrooma rauaajal ilmselt jõukate talude valduses olnud aladel peale nimetatud perioodi lõppu. Võimalik, et sealsed õhukese mullaga põllud kurnati välja ning võeti taas kasutusel alles keskajal. Samas on samuti võimalik ja isegi üsna tõenäoline, et mingi asustus nimetatud kohtades siiski säilus, peale eelrooma rauaaega
annaabi.ee 
