nahkrihmadega kinni nööritud, et lehviv hõlm ei jääks rataste vahele. Ühes käes hoidis ta ohje, teises piitsa. Võidu puhul ootas ajurit suur rahaline autasu ja ka kuulsus mitte ainult Rooma linnas, vaid ka kogu Itaalias. Nende kuulsusest ihaldasid osa saada isegi keisrid. Keiser Nero võttis isiklikult osa võidusõitudest, kus võit oli talle loomulikult tagatud. Võidusõiduhobuseid pidasid erilised organisatsioonid. Peale sadade hobuste kuulusid sinna veel tallipoisid, sepad, rätsepad ja muidugi ajurid. Vaatajad sidusid oma kired ühe kindla organisatsiooniga see tähendab, et vedasid raha peale kihla ning elasid võiduajamisele väga kaasa. Roomlaste hulgas oli tõelisi hipodroomifanaatikuid, kelle peamiseks huvialaks olid traavlid ja võidukihutamine. Neile tähendas lemmiktraavli haigestumine suuremat õnnetust kui vaenlase sissetung. Kokkuvõte Rooma riigi valitsus mõistis, et vaesemate kodanike poolehoiu võitmiseks ja säilitamiseks
ja eluka vahekorrast sündis MINOTAUROS. Minosel sai ühel päeval härjast villand (eks ikka oma abikaasa veidruse tõttu) ja ta päästis eluka lahti. Herakles tuli kohale, taltsutas härja ja toimetas ta Peloponnesosele. 8. Tuli taltsutada Diomedese hobused. Traaklaste kuningal Diomedesel oli neli metsikut mära, keda mees kohutavalt armastas, kuid kes olid ohtlikud kõigile, kes Traakiat läbisid, sest need loomad toitusid inimlihast. Herakles tappis tallipoisid ja laskis hobused mere äärde lahti. Peagi oli Diomedes ihukaitsjatega kohal. Herakles lasi käiku oma nuia ja surmas nad kõik. Nüüd võttis ta kuninga surnukeha ja andis selle hobustele eineks. Märad muutusid pärast kehakinnitust taltsaks. Herakles pani loomadele päitsed pähe ja tõi nad Mükeenesse. 9. Tuli ära tuua amatsoonide kuninganna Hippolyte vöö. Amatsoonid olid sõjakad naised, kes elasid omaette rahvana Väike-Aasias. Mehi vajasid nad vaid soo jätkamiseks
» «Millal te asute teele?» , «Homme koidu ajal. Puhake täna öösel nii hästi välja kui võimalik, ja homme, kui te suudate, sõidame koos minema.» «Nägemiseni siis,» ütles Aramis. «Kuigi teil on raudne tervis, siiski peate nüüd puhkama.» Kui d'Artagnan järgmisel hommikul Aramise juurde sisse astus, leidis ta musketäri akna juurest. «Mida te seal vaatate?» küsis d'Artagnan. 296 «Imetlen kolme suurepärast hobust, keda tallipoisid valjastest kinni hoiavad; niisuguste hobuste seljas ratsutamine on vürstük nauding.» «Seda naudingut võite te maitsta, kallis Aramis. Üks neist hobustest on teie oma.» «Kas tõesti? Ja missugune?» «Üks kolmest, see, missugune teile kõige enam meeldib: mina ei eelista ühtegi.» «Ja see kallihinnaline sadulavaip, mis teda katab? Kas see kuulub ka mulle?» «Muidugi.» «Te teete nalja, d'Artagnan.» «Sest ajast peale, kui teie jälle prantsuse keelt kõnelete, ei naljata ma enam
annaabi.ee 
