Probleemid novellis 3. Peategelane, eesmärgid, iseloom 4. Novelli kui zanri tunnused Kolmanda Päeva II Novell Kuna Kuninga tallipoiss oli kuningannasse (Tendeling) nii armunud, et oli valmis end tema kui ei saa osa tema armastusest, siis otsustas ta viimases hädas õnne proovida ja end kuningana esitledes kuningannaga magada. Ühel õhtul hiiliski ta kuninganna tuppa ja pimedas kuningat teeseldes õnnestus tal kuninganna ära petta ning temaga voodis pikalt hullata. Mõni aeg peale tallipoisi lõbuõhtut läks kuninganna juurde aga kuningas, ning kuninganna päris, et mis komme on kuningal teda ühe õhtu jooksul 2 korda külastada. Kuningas sai kohe aru, et midagi on valesti ning teadis, et see pidi olema keegi tema teenritest. Ta läks oma teenrite tuppa ja teades, et tegija pulss ei ole vallatsemisest veel maha rahunenud, kontrollis ta kõik magajad üle. Ta leidiski tallipoisi. Suure skandaali
pealt ahvida ja asju üle võtta. Kui me oleksime omamoodi ja ise, siis jõuaksime kaugemale. Tänapäeval ahvime kõige Ameerikat. Arvame, et liigtarbimine on jube in. 14. Kõik, mis välismaal õpetatakse on puhas kuld, isegi kui see on viimne ajuvabadus. Tihti ei mõtle me, mida me teeme, sest niimoodi on ju mingi kõrgem või auväärsem inimene, asutus õpetanud. Raamatus on seik lehma ,,tervendamisest", mis on Saksa tallipoisi hea nõu. Tegelikult oli see ainult looma piinamine, kuid tervendajad külavanem Johannes ja külapoisid ei saanud sellest aru, sest nad olid pimedad. Nad arvasid, et kõik, mis tuleb välismaalt on 100% õige. Tänapäeval võiksime aru saada, et meeletu rohtude kugistamine ei tee meid terveks. Terve elu tuleb tervislikult elada, mitte loota mingite imerohtude peale, mis tegelikult võivad meie elu persse keerata. 15. Vabadus olla ori Eestlastele on nagu sisse süstitud tahtmine ori olla.
vastu võtta õnne, kui issand seda ise pakub.“ Siin saab tuua häid parallelle tänapäevaga. Näiteks on selline käitumine sage abieluinimeste seas. Kui tekib võimalus vallatleda, nii et keegi teada ei saaks, ei jäeta tihti seda juhust kasutamata. Kolmanda päeva teine novell on lugu tallipoisist, kes on meeletult armunud kuningas Agilufi naisesse. Ta teeskleb kuningat ning magab kuningannaga. Kuningas saab sellest teada ja tahab tallipoisi vahele võtta, lõigates ära öösel tema juuksesalgu. Kuid tallipoiss on kaval, ta lõikas ära ka kõikide teise teenrite juuksesalgud, nii ei saagi kuningas teada, kes tema naisega lõbutses. Kuningas on tark mees, ta ei räägi oma kavatsuset kellelegi, vaid vaikib, sest muidu oleks ta rikkunud nii enda kui oma naise aud. Mulle meeldib see, kuidas Boccaccio hindab kõrgelt inimmõistust ja tarkust. Boccaccio näitab, et inimese seisus ei määra tema intelligentsi
vastab ta oma peaga." Vanamees läind kurva meelega kodu poole ja üteld pojale, et ega sul nüüd küll peasemist põle. Kui poeg lugu tublisti oli järele pärind, naerd ta selle peale laia lõuaga ja üteld, et see alles veike asi on. Poeg pand enesele kahte seltsi viina pudelitesse, võtt leivakoti selga ja läind õhtu eeli mõisa poole. Videvikus jõund ta sinna, põle aga muusse kohta öökorterit soand kui tallipoisi juure. See põle midagi paha aimand ja käskind teda sealsamas heinte peal magada. Teekäija tahtis, muidugi teada, õhtust süüa. Võtt siis kua õige tublisti kärakat söögi alla. Tallipoisil hakand suu kangesti vett jooksma ja ta imestand, et küll on aga külapapal pailu viinapoolist ühes. "Jah, on ikke teist kanisti (= kaunikesti)," öeld varas, "ehk soovite kua natuke?" "Kui vanapapa oleks nii hea olema, ega ta mööda külge maha jookseks."
kuningliku majapidamise. Kõik oli suunatud kuninga teenimisele- toidu valmistamine, tema riiete, tema eluruumide, tema perekonna, tema meelelahutuse ja tema varade eest hoolitsemine. Et kuningas elas suurejooneliselt ja tema isik oli suure hulga abiliste, ametmeeste, abipalujate, ja avaliku elu korraldadjate tähelepanu keskmes, siis oli tema teenimine tohutu töö, mis tuli ära jagada umbes viiesaja uksehoidja, toateenija, tallipoisi, kõikvõimalike ametimeeste ja nende teenrite vahel. Ülemkammerteenrid hoolitsesid lossi tubade ja saalide puhtuse ning sisustuse eest. Kuningas Henry heldusest sõi iga päev tema arvel umbes viissada kuni tuhat inimest. Erijuhtudel isegi tuhat viissada inimest. Nende toitmine nõudis sama, mida nõuab terve armee toitmine sõjakäigu ajal. Peale teenijate ja ametnike olid teenistuses veel pistrikukasvatajad, jäägrid ja hurdahooldajad,
Härra de Treville soovitas neil kõigil koju minna ja temalt teateid oodata. Oma majja tagasi jõudes otsustas härra de Treville, et 72 tuleb esimesena kaebust tõsta. Ta saatis teenri härra de la Tremouille' juurde kirjaga, milles palus enda juurest välja visata kardinali kaardiväelane ja karistada oma inimesi ülbuse eest, et nad olid julgenud kallale tungida musketäridele. Härra de la Tremouille aga, kes asjast teada oli saanud Bernajoux' sugulase, tallipoisi kaudu, laskis talle vastuseks teatada, et ei härra de Treville ega tema musketärid ei peaks kaebama, vaid vastupidi, kaebama peab tema, kelle mehi musketärid olid rünnanud ja kes olid tahtnud tema maja põlema süüdata. Kuna vaidlus kahe senjööri vahel oleks võinud veel kaua kesta, sest mõlemad oleksid kindlasti oma arvamuse juurde jäänud, leidis härra de Treville väljapääsu, mis pidi. arusaamatuse lõpetama: ta otsustas ise härra de la Tremouille' külastada.
annaabi.ee 
