Ta valdas saksa, prantsuse, inglise, soome ja vene keelt. Lennart Meri suri peaaju pahaloomulisest kasvajast põhjustatud ajuturse tõttu[2] 14. märtsil 2006 ja on maetud Metsakalmistule.[3] HARIDUS Koolid Berliinis, Pariisis, Jaranskis ja Tallinnas 1953 Tartu Ülikooli diplom cum laude; eriala: ajalugu AMETIKOHAD 19531955 Vanemuise teatri kirjanduslik toimetaja Tartu Kunstikooli õppejõud 19551961 Eesti Raadios kuuldemängude produtsent, toimetaja 19631968 Tallinnfilmi stsenarist 19681971 ning 19861988 Tallinnfilmi produtsent 19851987 Eesti NSV Kirjanike Liidu välissuhete sekretär 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis 19881990 Eesti Instituudi asutaja ja direktor 19901992 Eesti Vabariigi välisminister 1992 aprillist oktoobrini Eesti Vabariigi suursaadik Soomes 19922001 Eesti Vabariigi president kaks ametiaega järjest (tagasi valitud 1996).
Lennart oli vahepeal õppinud mitmes venekeelses koolis. Eestis astus ta Tartu Ülikooli. Aastal 1953 lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude, kuid ajaloolasena ei lubatud tal töötada. Lennart Meri vanemad olid Eesti Georg Meri ning Alice-Brigitta Engmann Karjäär 1953–1955 Vanemuise teatri kirjanduslik toimetaja Tartu Kunstikooli õppejõud 1955–1961 Eesti Raadios kuuldemängude produtsent, toimetaja 1963–1968 Tallinnfilmi stsenarist 1968–1971 ning 1986–1988 Tallinnfilmi produtsent 1985–1987 Eesti NSV Kirjanike Liidu välissuhete sekretär 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis 1988–1990 Eesti Instituudi asutaja ja direktor 1990–1992 Eesti Vabariigi välisminister 1992 aprillist oktoobrini Eesti Vabariigi suursaadik Soomes 1992–2001 Eesti Vabariigi president kaks ametiaega järjest (tagasi
Airi ja Anette Jüri Arrak Sündinud 24. oktoobril 1936 Tallinnas. Lõpetas 1955 Tallinna Mäetehnikumi. Õppis aastast 1961 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ning lõpetas selle 1966 metallehistöö erialal. Töötas Tallinna Metllitoodete Tehase kunstnikuna. 1968-1969 "Tallinnfilmi" lavakunstnik. Lisaks maalidele on Arrak ka illustreerinud erinevaid raamatuid ja on ka ise kirjateoseid koostanud. Näiteks "Võsa, aas ja mägi". Jüri Arrak on kujundanud Püha Risti kabeli. "Kentauride võitlus lapiitidega" "Tagasivaatajad" "Hiiob" "Ükssarv" "Võitlus lohega" "Poeg" "Tsirkus" "Mees laual" Kasutatud kirjandus www.google.com www.art.ee www.wikipedia.org www.postimees.ee
Mees haaras võimalusest kinni ning 1953. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Teatriinstituudi eesti stuudio. Pärast seda naasis noor näitleja Tallinna ning asus tööle Draamateatrisse. Vaatamata sellele, et seal tegutses ta kõigest paar aastat, jõudis ta mängida mitmes tuntud lavastuses, näiteks etendustes ,,Figaro pulm" ja ,,Kaks kaptenit". Üsna populaarseks sai ta mängides Tootsi etenduses ,,Kevade", mida ta muu hulgas ka lavastada aitas. 1955. aastal kutsus Tallinnfilmi direktor Kaljo Kiisa Moskva rezissööridele eesti keele tõlgiks. Sellises vahetalitaja ametis sai Kiisk selgeks kinorezissööri elukutse. Algul tõlgi ja 2. rezissöörina töötanud Kiisk jätkas lavastajana tööd Tallinnfilmis kuni 1990. aastani. Neil aastatel lavastas ta hulgaliselt populaarseid filme, nagu näiteks: "Jahid merel" "Juunikuu päevad", 1957 (koos Viktor Neveziniga) "Vallatud kurvid", 1959 (koos Juli Kuniga) "Ohtlikud kurvid", 1961 (koos Juli Kuniga) "Jääminek", 1962
Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas loenguid ja kõnesid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega. 3 Aastad Ametikohad: · 19531955 Vanemuise teatri kirjanduslik toimetaja · Tartu Kunstikooli õppejõud · 19551961 Eesti Raadios kuuldemängude produtsent, toimetaja · 19631968 Tallinnfilmi stsenarist · 19681971 ning 19861988 Tallinnfilmi produtsent · 19851987 Eesti NSV Kirjanike Liidu välissuhete sekretär · 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis · 19861988 · 19881990 Eesti Instituudi asutaja ja direktor · 19901992 Eesti Vabariigi välisminister · 1992 aprillist oktoobrini Eesti Vabariigi suursaadik Soomes · 19922001 Eesti Vabariigi president kaks ametiaega järjest. Valiti tagasi 1996
Kaali Kool Heiki Ernits Referaat Juhendaja : Vika Viss Koostaja:Toomas Mitt Kaali 2014 Sisukord 1. Sissejuhatus 2. Raamatud mida on illustreerinud 3. Filmialane tegevus Heiki Ernits on sündinud 24.märtsil 1953.a Tallinnas.Ta on filmilavastaja ja karikaturist.Hariduselt on ta joonistamise ja tööõpetuse õpetaja. Aastal 1978 läks ta tööle ,,Tallinnfilmi'' joonisfilmi osakonda. Tal on olnud raamatute kujundaja, korraldanud mitmeid autori näitusi ning illustreerinud erinevaid väljaandeid. Paljud tema illustratsioonidega raamatud on saanud üle Eesti kuulsaks ja armastatuks. Ta on illustreerinud: ,,Lotte olümpiaraamatu'' , ,,Lepatriinude jõulud'' , ,,Leiutaajateküla Lotte'' , ,,Ott otsib karuoblikat'' , ,,Nõianeiu Nõbinina''. Ernitsa ja Janno Põldma laste joonisseriaali "Tom ja Fluffy" esimese kuue osa esilinastus toimus 1996
Lennart Georg Meri Perekond · Sündinud 29. märtsil 1929. aastal Tallinnas · Abikaasa: Helle Meri · Vanemad: Georg-Peeter Meri ja Alice-Brigitta Meri · Lapsed: Mart, Kristjan, Tuule Haridus · Koolid Berliinis, Pariisis, Jaranskis ja Tallinnas · 1941-1946 oli küüditatud Siberisse · Tartu Ülikooli diplom cum laude 1953 Eriala: ajalugu Karjäär · Kirjanduslik toimetaja Vanemuise teatris 1953-1955 · Tartu Kunstikooli õppejõud · Eesti Raadio toimetaja 1955-1961 · Tallinnfilmi stsenarist (1963-1968) ja produtsent (1968-71, 1986-88) · Eesti Kirjanike Liidu välissuhete sekretär 1985-1987 · 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis Karjäär · Eesti Instituudi asutaja ja direktor 1988-1990 · Eesti Vabariigi välisminister 1990-1992 · Eesti Vabariigi suursaadik Soomes apr.-okt.1992 · Eesti Vabariigi President 1992-1996 · Tagasi valitud 1996 Kõned · Kõige lühema vabariigi aastapäeva kõne pidas
Ta abiellus 1947.aastal ja tütar sündis 1948. Kui ta Moskvas oli, siis abikaasa sai isegi Eesti esindusse tööle paariks aastaks. Nüüd on nende lapselaps, Elo, juba suur inimene. Kui ta Draamateatrsse tuli , tehti kohe esimese lavastuse Kulno Süvalepaga „Kevade“. Saalid olid puupüsti täis ja tütarlapsed ootasid neid peale etendust tagaukse juures ja küsisid autogramme. Siis kutsuti Kaljot Tallinnfilmi, kuhu tuli üks vene rezissöör Jegorov tegema siinmail eismest kunstilist filmi „Jahid merel“. Öeldi: „Meil rezissööre pole, aga ta on umbvenelane ja kedagi on vaja appi ja ka õppima, me maksame teile 180 rubla kuus.“ “Draamateatrist sai vist 60 rubla,” räägib Kaljo Kiisk. “Rezissöörina olen teinud 13 filmi. Mul on olnud häid õpetajaid ja nõuandjaid – Mihhail Rom, Julius Kuni kaudu sain temaga tuttvakas,” jutustab Kaljo.
"Hukkunud Alpinisti" hotell Hukkunud Alpinisti hotell on vendade Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelise romaani põhjal 1979. aastal valminud Tallinnfilmi film, mida peetakse üheks Eesti kultusfilmiks. Film ise üritab olla põnevik, kus olukord peaks olema pingeline, kuid minul seda tunnet ei tekkinud. Film ise on liiga aeglane ja kohmakas et olla põnevik ja millegi pärast on seal ka ulme elemente, mis minu jaoks tegi filmi liiga absurdseks ning ma ei saanud seda tõsiselt võtta. Film algab sellega, et inspektor Glebsky satub valehäire tõttu ,,Hukkunud Alpinisti" hotelli, kuid otsutab sinna ööseks jääda
Kaljo Kiisk sündis 3. detsembril 1925. aastal Voka vallas Vaivina külas. 1944. aastal teenis ta Relva-SSi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. 1946. aastal lõpetas Rakvere 1. keskkooli. 1953. aastal lõpetas ta Moskva teatri- ja kinokunstiinstituudi eesti stuudio. Pärast seda oli Kiisk Tallinna Draamateatri näitleja ja aastatel 1955-1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastatel 1962-1987 oli Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. Aastal 1980 sai Kiisk ENSV teeneliseks rahvakunstikuks. Aastatel 1980-1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, 1985 aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989-1991 NSV Liidu rahvasaadik. 1995. ja 1999. aastal valiti Kiisk Eesti Vabariigi Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta vanim Riigikogu liige läbi aegade.
1961. aastal läks ta Leningradi, kus stazeeris aasta rezisöörina M. Gorki nimelises Riiklikus Akadeemilises Suures Draamateatris Georg Tovstonogovi juhatusel. Seejärel töötas A. Kruusement peanäitejuhina Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris. Seal sai ta oma esimese preemia Rozovi näidendi ,,Rõõmu otsinguil" lavastamise eest. Kuigi ta tegeles näitlemise ja lavastamisega, meelitas teda endiselt filmikunst. Nii saabki Arvo Kruusemendist ,,Tallinnfilmi" kollektiivi liige. Seal oli ta kõigepealt teine rezisöör mängufilmile ,,Kirjad sõgedale külast" ja ,,Viini postmark". 1968. aastal soovitab Lembit Remmelgas Arvo Kruusemendile võtta ,,Kevade" oma esimeseks iseseisvaks lavastustööks ekraanil. Sella üle mõtles ta pikalt ja hoolikat kuni ütles jaatava vastuse. Lisaks on ta olnud stsenarist filmidele ,,Don Juan Tallinnas" (1971), ,,Suvi" (1976), ,,Naine kütab sauna" (1978), ,,Karge meri" (1981), ,,Bande" (1985) ja ,,Sügis" (1990)
Aastal Kandasse ning naases Eestisse 2003. aastal. Nende pojad on Mart Meri ja Kristjan Meri. Teine abikaasa Helle Meri (neiuna Pihlak,sündinud 1949)töötas aastani 1992 Tallinna draamateatris näitlejana. Neil on tütar Tuule Meri. Hindrek-Peeter Meri on Lennart Meri noorem vend. 5. Ametikohad 19531955 Vanemuise teatri kirjanduslik toimetaja 19551961 Eesti Raadios kuuldemängude produtsent, toimetaja 19631968 Tallinnfilmi stsenarist 19681971 ning 19861988 Tallinnfilmi produtsent 19851987 Eesti NSV Kirjanike Liidu välissuhete sekretär 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis 19861988 Tartu Kunstikooli õppejõud 19881990 Eesti Instituudi asutaja ja direktor 19901992 Eesti Vabariigi välisminister 1992. aprillist oktoobrini Eesti Vabariigi suursaadik Soomes 19922001 Eesti Vabariigi president kaks ametiaega järjest (tagasi valitud 1996).
· Regina Meri (neiuna Ojavere) (sündis 1932). Pojad: Mart 1959 ja Kristjan Meri 1966 · Helle Meri (neiuna Pihlak) (1949). Tütar: Tuule Meri (sündinud 1985) Veel Lennart Meri raamatutest, ametikohtadest, filmidest ja tunnustustest ja ordenitest: Ametikohad · 19531955 Vanemuise teatri kirjanduslik toimetaja · Tartu Kunstikooli õppejõud · 19551961 Eesti Raadios kuuldemängude produtsent, toimetaja · 19631968 Tallinnfilmi stsenarist · 19681971 ning 19861988 Tallinnfilmi produtsent · 19851987 Eesti NSV Kirjanike Liidu välissuhete sekretär · 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis · 19861988 · 19881990 Eesti Instituudi asutaja ja direktor · 19901992 Eesti Vabariigi välisminister · 1992 aprillist oktoobrini Eesti Vabariigi suursaadik Soomes · 19922001 Eesti Vabariigi president kaks ametiaega järjest
Ta valdas saksa, prantsuse, inglise, soome ja vene keelt. Lennart Meri suri ajuvähki 14. märtsil 2006 ja on maetud Metsakalmistule. Loominguline tegevus Lennart Meri on kirjanik ja on ka aidanud filmide tegevusel. Ameteid on Lennartil väga palju: * 19531955 Vanemuise teatri kirjanduslik toimetaja * Tartu Kunstikooli õppejõud * 19551961 Eesti Raadios kuuldemängude produtsent, toimetaja * 19631968 Tallinnfilmi stsenarist * 19681971 ning 19861988 Tallinnfilmi produtsent * 19851987 Eesti NSV Kirjanike Liidu välissuhete sekretär * 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis * 19861988 * 19881990 Eesti Instituudi asutaja ja direktor * 19901992 Eesti Vabariigi välisminister * 1992 aprillist oktoobrini Eesti Vabariigi suursaadik Soomes * 19922001 Eesti Vabariigi president kaks ametiaega järjest (tagasi valitud 1996).
poiste abiga tehti kindlaks, et tegu on tõelise kunstnikuga, kes otsis endale sobivaid modelle.Lõbustus pargi aeg oli täis saanud ja poisd läksid joostes bussipeale ja sõitsid tagasi Vilgumäele JANNO PÕLDMA Sündis 7. novembril 1950 Tallinnas Alates 1973.a. töötab "Tallinnfilmis". Alustas operaatori assistendina, seejärel töötas operaatorina. On filminud üles umbes 20 joonisfilmi 1991.a. debüteeris "Tallinnfilmi" stuudios nukufilmi "Vennad ja õed" rezissöörina. On kirjutanud lasteraamatu "Dzuudopoisid" - 1985. On kirjutanud mängufilmi stsenaariumi "Lammas all paremas nurgas" - 1992, lavastaja Lembit Ulfsak. . Vastused küsimustele 1.Mida teed sina sõpradega vabal ajal ? Suurem osa ajast kulub trenni peale , koolist koju siis olen arvutis siis trenni ,ning siis uuesti arvutisse vähepeal söön ka ja juba ongi õhtu käes ja lähen magama. 2.Kuidas saab ise ennast arendada ?
1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli. Edasi jätkas õpinguid 19461947 Tallinna Polütehnilise Instituudis maavarade allmaakaevandamist. 1947. aastal asus õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva "kaitsvate müüride" vastu, asudes õppima Moskva teatri- ja kinokunstiinstituudi eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955 1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks. 2001. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk. Kaljo Kiisk oli ka ühiskondlikult väga aktiivne: 196287 Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär, 198090 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik (alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige), 198991 NSV Liidu rahvasaadik, 19952003 Riigikogu liige. 1965 anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase ja 1980 Eesti NSV rahvakunstniku
Ning kriitika Moskva kinoajakirjas Iskusstvo Kino, kus öeldi, et Kiisk on Nõukogude Dürrenmatt, nõukogude Sartre, nõukogude Kafka, nõukogude Camus, oli tunnustav sõim. Nõukogude ajal oli rezissöör kindel ja hästitasustav amet. Toimetuse kolleegium tegi plaanid, hankis stsenaariumid, toimetaja vastutas ideoloogia eest. Kui Moskvale stsenaarium meeldis, anti raha ja rezissöör asus teostama temale kandikul toodud stsenaariumi. Kui Eesti sai iseseisvaks, lõppes Tallinnfilmi automaatne rahastamine ja koos sellega ka Kiisa filmitöö. Aga ta oli siis ka juba 66aastane. Kuid Kiisk oli endiselt suurepärane näitleja. Kui "Õnne 13" 1993. aastal kobamisi algas, oli kingsepp Johannes see kuju, kes tema Lible ja elutargad filmijoodikud kokku sulatas. 1995. aastal tegi Reformierakond töötule filmirezissöörile ja näitlejale Kiisale ettepaneku kandideerida Riigikogusse valimisringkonnas nr 6 (Ida- ja LääneVirumaa). 4437 häälega
, vanglas. Peale vanglasolemist naases Leo tagasi kodumaale ja töötas Filharmoonias. Siis kutsus ta Ilmar Tammur ta Draamateatrisse, kus Kalmet lavastas veel 7 lavastust, millest kõige silmapaistvam oli Schilleri “Don Carlos”. Lisaks 1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, konservatooriumi lavakunstikateeder, uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht. LK oli näitleja, lavastaja, teatrijuht, kuid eriti sügava jälje jättis ta eesti teatrilukku pedagoogina. LK kujundas välja nii nuku- kui noorsooteatri printsiibid ning eelkõige rahvusteatri põhijooned A. H. Tammsaare, O. Lutsu, H. Raudsepa jt. lavaklassikaks mängimisega. LK-l on ilmunud mälestusteraamat POOL SAJANDIT TEATRITEED. ENSV teeneline kunstnik. LK oli a-st abielus Adele Kalmetiga
Abielus: Helle (sünd. Pihlak) Meri Vanemad: Georg-Peeter Meri ja Alice-Brigitta (sünd. Engmann) Meri Lapsed: pojad Mart (1959) ja Kristjan (1966), tütar Tuule (1985) Õppis Berliinis, Pariisis, Jaranskis ja Tallinnas 1941-46 oli koos vanematega küüditatuna Siberis Tartu Ülikooli diplom cum laude 1953 Eriala:Ajalugu Lennart Meri töökohad Kirjanduslik toimetaja Vanemuise teatris 1953-1955 Tartu Kunstikooli õppejõud Eesti Raadio toimetaja 1955-1961 Tallinnfilmi stsenarist (1963-1968) ja produtsent (1968-71, 1986-88) Eesti Kirjanike Liidu välissuhete sekretär 1985-1987 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis Eesti Instituudi asutaja ja direktor 1988-1990 Eesti Vabariigi välisminister 1990-1992 Eesti Vabariigi suursaadik Soomes apr.-okt.1992 Eesti Vabariigi President 1992-1996 Tagasi valitud 1996
ja metsaparvetajana. Meride perekond pääses Siberist eluga ning naasnud 1946. aastal Eestisse, lõpetas Lennart 1953. aastal Tartu Ülikooli ning omandas ajaloo eriala cum laude. 5 1.2. Meri kirjandus- ja kultuuritegelasena Aastatel 19531955 oli Meri Vanemuise teatri kirjanduslik toimetaja ja Tartus Kunstikooli õppejõud. Aastatel 19551961 oli ta Eesti Raadios nii kuuldemängude toimetaja kui ka produtsent. 19631968 oli Lennart Tallinnfilmi stsenarist ja aastatel 19681971 ning 1986 1988 Tallinnfilmi produtsent. 1985. aastal oli ta Eesti NSV Kirjanike Liidu välissuhete sekretär ning selle ametiga lõpetas 1987. aastal. Esimese artikli kirjutas Lennart Meri 1951. aastal J. Ellemi ja E. Nõmme varjunime all ajalehes Edasi. Esimeseks tõsisemaks artikliks osutus kirjutis inglise utoopilisest filosoofist Robert Owenist. Lennart Mere esimene teos oli ,,Kobraste ja karakuride jälgedes". See raamat
seadme tööd, näiteks masinaoperaator, filmioperaator, teleoperaator jne.) ● Stsenaarium – Karl August Hindrey(Stsenaarium on filmi, balleti, pantomiimi, tseremoonia, massiürituse, kombetalituse sündmustiku ja vajadusel ka selles kasutatavate kunstiliste ja tehniliste võtete üksikasjaline kirjeldus, kavand.) Kevade "Kevade" on 1969. aastal valminud Tallinnfilmi mängufilm, mis põhineb Oskar Lutsu jutustusel "Kevade". 2002. aastal valisid eesti filmikriitikud "Kevade" läbi aegade parimaks Eesti mängufilmiks. Valimist korrati 2011. aastal filmiajakirjanike, õppejõudude ja spetsialistide poolt ning siis jäi "Kevade" kolmandale kohale filmide "Sügisball" (2007) ja "Hullumeelsus" (1968) järel. 30.
Kalmeti teatriõpetusest said osa vaid neli esimest lendu, viimases neist 1970ndal aastal lõpetanud lennus õppis ka Lembit Ulfsak, kellel Kalmetist mälestused kõik soojad on. Esimese lennu paigus tabas teda insult. 1960 1960 aastal pöördus ta ka tagasi lasteteatri juurde, kui ta kutsuti Estoniasse lavastama Eugen Kapi lasteooperit “Talvemuinasjutt” Ta lavastas ka mitmel laulupeol etendusi. Ent Kalmetil oli veel üks teatrikool. Nimelt 1960-63 aastani tegutses Tallinnfilmi juures näitlejate õppestuudio, kus ta küll üsna väiksel määral kuid ometi, samuti õpetada jõudis. 1967 - instult Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli 1966-67 J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht. Tema viimaseks tööks lavastajana, enne kui julgeoleku mehed ta uksele koputasid jäi vene klassiku Suhhovo-Kobõlini “Kretšinski pulm”, mille ta tegi Draamateatris.
Seesama töörõõm ongi teda rõõmsana hoidnud ja elamiseks jõudu andnud. . JÜRI ARRAK (sündinud 24.oktoobril 1936 Tallinnas) on eesti maalikunstnik, graafik ning metalli- ja filmikunstnik. Ta sündis teenistuja perekonnas; Henno Arraku poolvend, olnud abielus Urve Arrakuga. Lõpetas 1955 Tallinna Mäetehnikumi, õppis aastast 1961 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, lõpetas selle 1966 metallehistöö erialal. Töötas Tallinna Metallitoodete Tehase kunstnikuna ja 1968-1969 "Tallinnfilmi" lavastuskunstnikuna; aastast 1969 vabakunstnik. Eesti NSV teeneline kunstnik (1988). Aastast 1969 Kunstnikkude Liidu liige. Kuulunud rühmitusse ANK '64. Hakkas juba üliõpilasena metallehistöö kõrval viljelema maalikunsti ja graafikat. Varastes maalides ja estampides on kujundid tasapinnalised ("Saabumine võõrasse jaama", 1970, erakogu, Tallinn; "Kentauride võitlus lapiitidega" 1972), hilisemais on muutunud ruumiliseks. Tema
Küll aga sooovis Erikal sel ajal pigem saada (tele)operaatoriks. Operaatori teekond jäi aga soiku ja 1973.aastal läks Erika hoopis praktika kaudu Telefilmi tööle. Tänapäeval on eelis on see, et võid valida, mida sa teed ja kuidas sa teed. Projekt ei sõltu sellest, kas see meeldib riigikorra esindajatele. Erika möönab, et oma filmiprojekte pole ta saanud eriti valida. Tallinnfilmis käis ikka nii, et see mille peale sind määrati, seda sa ka tegid. Kui Tallinnfilmi hakati kokku tõmbama, siis esimesena tõmmati otsi kokku just mängufilmis. Tol ajal oli kombeks nii, et stuudiotöötajatele maksti nö umbes 60% ulatuses palka filmide vahelisel ajal. Kui sa filmi ei tootnud, siis stuudio maksis sulle ikkagi palka. Erika räägib veel, et tolleaegsed tootmisperioodid olid palju pikemad kui tänapäeval. Võtteperioodid olid harilikult minimaalselt kolm kuud, mitte poolteist nagu tänapäeval.
de Recherche Theatrale). Huvitavat infot · 4.jaanuaril 1970.aastal esilinastus Oskar Lutsu "Kevade". · 13.märtsil 1946.a. mürsukastides Magdeburgis asuva sõjaväelinnaku territooriumile maetud Adolf Hitleri, Eva Brauni ning Joseph Goebbelsi ja tema naise ja laste laibad kaevati 1970.aastal välja ning põletati ja tuhk puistati laiali. · 1970. aastal ilmus Eno Raua lasteraamat "Anu ja Sipsik". · 23.märtsil 1970.a. esilinastus "Tallinnfilmi" mängufilm "Viimne reliikvia". · Ensüüm pöördtranskriptaasi avastamine 1970.aastail tegi võimalikuks geeniteraapia arenemise, mida rakendatakse mingi geeniveaga patsientide raviks. · 11.aprillil 1970.a. startinud USA kosmoselaeva "Apollo13" oli Maast 335 000 km kaugusel lõhkes kosmoselaeval üks hapnikupaak ja laev oli sunnitud Maale tagasi pöörduma. Nad maandusid õnnelikult 17.aprillil. · Ajavahemikku 18.sept. 1970 kuni 3
Näitlejale on see jällegi hea kes estraadilaval aastaid vastu pidanud, ei jää näitlejana kunagi jänni ega hakka virisema. Estraadinäitleja on üksi või ka kahekesi saaliga vastamisi, siin tuleb kõik välja panna. Õnnelik on see näitleja, kes iga kord läheb lavale nagu esimest korda, näitleja on ainult inimene ja see nõuab suurt tahtepingutust. Püüan igal õhtul midagi uut välja pakkuda, hoolimata sellest, et tükk on sama."7 1967. aastal saab Ervin oma esimese kutse Tallinnfilmi mängufilmi ,,Viini postmark". Tema roll tekitab vastakaid arvamusi, kuid tänapäevaks on see film jõudnud eesti filmide klassikute hulka. Järgmise filmitööna pakub Sulev Nõmmik Abelile rolli enda mängufilmis ,,Mehed ei nuta", mis on edukamgi kui ,,Viini postmark". Edaspidi kohtas Abelit veel viies filmis ,,Noor pensionär", ,,Vallatud kurvid", ,,Siin me oleme", ,,Kevade" ja ,,Suvi". Peale viimast filmi tegeles Abel veel usinalt estraadiga. Isegi siis
Ka see teos sai kahetist kriitikat. Kooli lõpetamisel 1976. aastal siirdusid Draamateatrisse tööle lavastajana Merle Karusoo ja Ago-Endrik Kerge, näitlejatena Urmas Kibuspuu, Külliki Kool, Anne Paluver, Kadri Tamberg, Jüri Krjukov, Aare Laanemets ja Kalju Orro. Noorsooteatrisse läksid Peeter Volkonski, Sulev Luik, Lembit Peterson ja Eero Spriit. Koidula-nimelisse Pärnu Draamateatrisse läks Toomas Ots, Eesti Riiklikkusse Nukuteatrisse Priit Pedajas ja Tallinnfilmi stuudiosse Tiit Berg. VII lend tegutses kooliajal pidevalt koos ning ei lõpetanud seda ka peale lõpetamistki. Tegu oli lennuga, kes hakkas rikastama Eesti televisiooni, teatrit ja estraadi. 9 HOOAEGA 1976. aastal võeti Draamateatri kollektiivi vastu Lavakunstikateedri VII lennu lõpetajad: Urmas Kibuspuu, Anne Paluver Jüri Krjukov ja teised. Urmas Kibuspuu esimene töö kutselise näitlejana oli Voldemar Panso lavastatud Enn Vetemaa „Roosiaias“. See jäi Panso viimaseks
detsembris 1998 aasta eurooplaseks. 2001. aastal valiti Lennart Meri Eesti Teaduste 5 Akadeemia akadeemikuks. Ta oli Eesti Vabariigi valitsuse esindaja Euroopa Liidu Tulevikukonvendis 2002-2003. Lennart Meril oli eluaja jooksul palju ameteid. Nimelt oli ta 19531955 Vanemuise teatri kirjandusalajuhataja, Tartu Kunstikooli õppejõud, Eesti Raadio toimetaja 1955-1961, Tallinnfilmi stsenarist (1963-1968) ja produtsent (1968-71, 1986-88), Eesti Kirjanike Liidu välissuhete sekretär 1985-1987, 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis, Eesti Instituudi asutaja ja direktor 1988-1990, Eesti Vabariigi välisminister 1990-1992, Eesti Vabariigi suursaadik Soomes apr.-okt.1992, Eesti Vabariigi President 1992-1996, tagasi valitud 1996 ning Eesti Vabariigi valitsuse esindaja Euroopa Konvendis.
Tõnis Vint. ANK `64 oli aastatel 19641969 Tallinnas tegutsenud kunstirühmitus, kuhu kuulus kümme inimest, sealhulgas Jüri Arrak. Rühmituse liikmed kuulasid ja ka pidasid loenguid 20. sajandi kunstist ning olid seotud Leningradi ja Moskva underground- kunstnikega. (Liivak & Saarep, 1995) Pärast ERKI lõpetamist suunati Arrak kunstnikuks Tallinna Metallitoodete tehasesse, kust ta 1968. aastal taotles üleviimist kunstnik-lavastajaks ,,Tallinnfilmi". Aastatel 1972-1973 oli Arrak Eesti Kunstnike Liidu graafikasektsiooni esimees. 1982. aastal läks ta üle maalimisektsiooni ja oli seal viis aastat esimees. 1996-1997 oli ta Tartu Ülikoolis kaunite kunstide kutsutud professor. (Arrak, 2003) 5 2. Looming Jüri Arrakul on olnud üle 70 näituse erinevates riikides (Lust, 2013). Tema töid on esitletud paljudes Euroopa riikides, Venemaal, Kanadas, USA-s. Neid on omandanud mitmed
Lennart Meri kui kunstniku kohta võime öelda, et Eesti Vabariik on tema kunstiteos, millele lisas värvi tema enese elu. Oma tööga suutis ta säilitada rahvusliku idenditeedi tänu millele jäi eestlus püsima. 12 LISA1 Karjäär 1953-1955Kirjanduslik toimetaja Vanemuise teatris Tartu Kunstikooli õppejõud 1955-1961 Eesti Raadio toimetaja 1968-1988 Tallinnfilmi stsenarist (1963-1968) ja produtsent 1985- 1987Eesti Kirjanike Liidu välissuhete sekretär 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis 1988-1990 Eesti Instituudi asutaja ja direktor 1990-1992 Eesti Vabariigi välisminister 1992 Eesti Vabariigi suursaadik Soomes apr.-okt. 1992-1996 Eesti Vabariigi President 1996 Tagasi valitud AVALDANUD Raamatud: 1959 "Kobrade ja karakurtide jälgedes" 1961 "Laevapoisid rohelisel ookeanil"
tähelepanuväärseks teatrisündmuseks. “Kohvioad” lavastati 1976.a. Pärnu teatris. 1982.a. esietendus Tallinnas (seejärel ka Moskvas) eetilisi probleeme käsitlev draamanäidend “Päike näkku”, mille Traat kirjutas 1981.a. instseneeritud on ka romaane “Pommeri aed” (1985.a.) ja “Puud olid, puud olid hellad velled” (1979.a.). viimati nimetatud romaani põhjal Tallinna stuudios valminud film jõudis ekraanile 1985.a. M.Traat kirjutas ka stsenaariumi “Tallinnfilmi” ühele parimale mängufilmile “Ukuaru” V.Saare samanimelise romaani põhjal. Mats Traadi draamateostest võiks veel ära mainida ka lühinäidendid “Maikuu rohi” (1970), “Jää veel” ja “Kaaluja” (1991), ent vaieldamatult tuntumaks on siiski saanud “tema psühholoogiline draama “Päike näkku”. Mats Traadi luulevalimikke on ilmunud vene, läti ja bulgaaria keeles. Peaaegu kõik ta proosa väärtteosed on jõudnud vene keelde, mõni ka kordustrükkides
keskkooli ja 1946.–1947. aastal õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist ehk siis algul valis veidi teistsuguse ala. 1947. asus Kiisk õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva “kaitsvate müüride” vastu, asudes õppima Moskva Teatri- ja Kinokunstiinstituudi Eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955–1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks (isegi NL tunnustatud inimene). Aastatel 1962–1987 oli Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. Kaljo Kiisk oli EKP Keskkomitee liige. Aastatel 1980–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989.–1991. NSV Liidu rahvasaadik. 1995. ja 1999. aastal valiti Kaljo Kiisk Riigikogu liikmeks, kus ta esindas Eesti Reformierakonda.
kuhu ta jääda tahaks, kas minna tagasi Kuvatõmmis: metsakoju või jääda uude perre. Siiski otsustas http://etv2.err.ee/v/videod/lastesaade/2413 b8c9-d42f-44cf-b25f-81166bdd01ec 8 jääda perre ja tema nimeks sai Ants. (http://et.wikipedia.org/wiki/Nukitsamees_ %28film%29) Mihkel kuulis filmi castingust just oma vanemate kaudu, kes suhtlesid Tallinnfilmi inimestega. Ta läks koos oma õega proovivõtetele ja oleks pidanud saama üheks peaosaliseks: Kustiks. Kuid olles sellel ajal kõigest 11-aastane, lõi ta põnnama, sest see tähendanuks tema jaoks pikka võtteperioodi ja koolist terve septembrikuu puudumist. Filmis mängib Mihkel perepoega Tõnni, kes on üks seitsme-lapselise pere liikmeist. Teine telekas ülesastumine tuli Mihklil lastefilmis ,,Keskpäev" mille lõi tema isa, Eno Raud
Lõppkokkuvõttes võeti raamat Soomes soojalt . Meri elu 1960. aastatel positiivne. Kümne aasta jooksul oli ta teinud kaks tähelepanu äratanud ekspeditsiooni, kirjutanud kaks suurepärase vastuvõtu saanud raamatut, saanud Eesti Kirjanike Liidu liikmeks ja valitud selle juhatusse, astunud Eesti Kinoliidu liikmeks ja käinud esimest korda välismaal, Ida-Saksamaal Leipzigis. Eraelus oli kõige tähtsam sündmus noorema poja Kristjani sünd 1966. aastal. 1963. Aastal oli Meri asunud Tallinnfilmi teenistusse. Toimetuskolleegiumi liikmena oli tema esmane ülesanne hoolitseda stsenaariumide eest. Toibunud esimesest sokist, mille põhjustas stuudio peaaegu ainult venekeelne personal, märkas ta, et uus töökoht pakub uusi väljavaateid. Meril tekkis võimalus hakata tasapisi ellu viima oma soomeugri-projekti, millest kujunes üks tema suuri elutöid. Teine oluline eluülesanne oli vaba ja iseseisev Eesti. See oli suurprojekt, mis lõpuks kõik muu kõrvale tõrjus. 1975
toimetajana nähagi, ta tegi kõik ise, tal polnud mind vaja ja mis ma siis ennast vägisi pakun. Mis ma segan teise kunstniku töö vahele. Näiteks Tiina Lokk on aktiivne natuur, ta sekkus ja tegi mõnel rezissööril hinge täis. Loomulikult oli sellist olukorda palju, et portfell teenis ja ise tuiasid kusagil ringi. See oli nõukogude ajal võimalik ja Remsu on sellest kirjutanud. Seda nõukogude esimese tsensori rolli ma igal juhul mängida ei tahtnud. 1975. aasta 1. oktoobril tulin "Tallinnfilmi" tööle ja 1. oktoobril 1988 lahkusin sealt. 1960ndate lõpul oli suur poleemika eksistentsialismist kirjanduses ja eksistentsialismist üldse. Sattusid seoses sellega rünnaku alla. Sind süüdistati mandunud Lääne meeleolude kultiveerimises, absurdi levitamises, võibolla ka dekadentlikus lömitamises või milles veel. Sind ründasid "rasked kahurid" Eduard Päll ja Gustav Naan, peamised lahingud peeti "Sirbi ja Vasara" veergudel.
keskendutud üksilduse kui olemisviisi analüüsile. Valtoni on avaldanud ka aforismikogusid ning kaks luuletuskogu. 1949. aastal Siberisse küüditatute elu kujutab romaan "Masendus ja lootus" (1989). Valton on veel avaldanud proosaraamatud "Liisa ja Robert" (1993), "Unehäired" (1995), "Väike ilus vangimaja" (1996) ja "Kahekesi" (1999), publitsistikavalmiku "Rahvusluse vaateid" jm. On kirjutanud stsenaariumid Tallinnfilmi mängufilmidele "Viimne reliikvia" (1969, E. Bornhöhe "Vürst Gabrieli" ainetel, rezissöör G. Kromanov), "Hundiseaduste aegu" (1984). Tema loomingut on ka tõlgitud. ENN VETEMAA (1936) Vetemaa on sündinud Tallinnas arhitekti perekonnas. Ta on omandanud kaks kõrgharidust: Tallinna Polütehnilisest Instituudist sai ta keemiainseneri, konservatooriumist helilooja diplomi.
külas Kuutse talus põllumehe pojana. Peale algkooli lõpetamist polnud tal võimalik majanduslikel põhjustel edasi õppida ja seepärast töötas ta mõnda aega sovhoosis. 1959. aastal astus traktoristipaberitega maapoiss Moskva Gorki nimelisse Kirjandusinstituuti ja lõpetas selle 1964. aastal. See oli ainuke niisugune kool tol ajal, kus sai kirjanikuks õppida. Samal ajal lõpetas ta kõrgemad filmilavastajate ja stsenaristide kursused. 19651968 töötas Mats Traat toimetajana "Tallinnfilmi" stuudios. Alates aastast 1970 tegutseb ta kutselise kirjanikuna. Traat alustas luuletajana. Kokku on tema sulest ilmunud 18 luulekogu. Ta pole isamaaluuletaja, vaid pigem rahvalik luuletaja. On öeldud, et poeedina on ta tõsine, sõnakaalukas ja raskemeelne. Traadi luule on jutustavat laadi. Debüütraamatuks oli "Kandilised laulud", mis ilmus aastal 1962 "Noorte autorite" kassetis ja selles nimetas kirjanik end kandiliseks maameheks. Tema luule
annaabi.ee 
