valguvad soo servaaladele, laukad ja älved. Sood meelitavad ligi matjakaid, kus korjatakse marju. 31. Metsatüübid, sobivus rekreatsiooniks – Soometsad- kasvavad turbal, valdavad männikud, esindatud on ka kuusk, kask ja lepp, alustaimestikuks mitmed sootaimed: samblad, tarnad, kanarbik. Rekreatiivne tegevus küllaltki varieeruv Loometsad- kasvavad 30 cm paksuse mullakihiga paepinnasel, domineerib mänd, esineb kuusk ja kask, tallamiskindlad ja küllaltki rekreatiivsed. Nõmmemetsad- kasvavad toitainetevaesel liivamuldadel, valdav puu mänd, tallamisõrnad kooslused Palumetsad- kuivadel toitainetevaestel muldadel, valdav puu on mänd, kõige atraktiivsem metsatüüp eestlase jaoks Laanemetsad- viljakatel muldadel, valitsev puu kuusk, hämarad ja sünged, tallamiskindlad Salumetsad- kõige viljakamad mullad, laialehelised lehtpuud, tallamiskindlad, ent lopsaka taimestikuga ja st rasketi läbitavad
pilliroog, sookail jt. (kokku 23%). Tallamisõrnad kooslused, soo erinevate tüüpide puhul on rekreatiivne väärtus külaltki varieeruv. · Loometsad. Kasvavad vähem kui 30 cm paksuse mullakihiga paepinnasel, samuti klibu- ja rähksel mullal. Puudest domineerib mänd, esineb ka kuuske ja kaske. Alustaimestikus domineerivad leesikas ja metskastik (kokku 4%). Loometsad on tallamiskindlad ja küllaltki atraktiivsed, mistõttu on nende rekreatiivne väärtus üle keskmise · Nõmmemetsad, mis kasvavad kuivadel toitainevaestel liivmuldadel. Puudest valdab mänd, alustaimestikus kanarbik ja pohl (kokku 3%). Nõmmemetsad on väga tallamisõrnad kooslused. Sageli asuvad nõmmemetsad veekogude kallastel, mistõttu kannatavad liiga suure külastuskoormuse all.
Valdavad männikud, esindatud on ka kuusk, kask ja lepp, alustaimestikus mitmed sootaimed: samblad, tarnad, kanarbik, pilliroog, sookail jt. Tallamisõrnad kooslused, soo erinevate tüüpide puhul on rekreatiivne väärtus külaltki varieeruv. Loometsad. Kasvavad vähem kui 30 cm paksuse mullakihiga paepinnasel, samuti klibu- ja rähksel mullal. Puudest domineerib mänd, esineb ka kuuske ja kaske. Alustaimestikus domineerivad leesikas ja metskastik . Loometsad on tallamiskindlad ja küllaltki atraktiivsed, mistõttu on nende rekreatiivne väärtus üle keskmise. Nõmmemetsad, mis kasvavad kuivadel toitainevaestel liivmuldadel. Puudest valdab mänd, alustaimestikus kanarbik ja pohl (kokku 3%). Nõmmemetsad on väga tallamisõrnad kooslused. Sageli asuvad nõmmemetsad veekogude kallastel, mistõttu kannatavad liiga suure külastuskoormuse all. Palumetsad, mis kasvavad kuivadel kuivadel ja toitainevaestel liivmuldadel. Iseloomulik on pohla
Väetamine Suurendab oluliselt biomassi. Lämmastiku lisamine võib produktsiooni tõsta kolm korda, kusjuures liikide arv ruutmeetril väheneb kuni kaks korda. Välja langevad madalakasvulised või üksnes juurmiste lehtedega liigid. Lämmastiku lisamine suurendab kõrreliste osakaalu, fosfor ja kaalium eriti liblikõieliste osakaalu. Karjatamine Karjamaadel väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kehvema söödavusega ja tallamiskindlad liigid. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus - domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaene ja taimekasvuks ebasobiv. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel kasvama hakata.
Rootsis aga 2 g/m2 aastas. Selline lämmastiku hulk annab väetamisele sarnase efekti (produktsioon suureneb, liigirikkus väheneb). See võib olla üheks põhjuseks, miks Eesti puisniitude liigirikkus on naabritest kõrgem. Karjatamine - karjatamise mõju erijooned: valikuline taimede söömine, tallamine, väetamine, liikide levitamine. Karjamaadel väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kiirema regeneratsioonivõimega, kehvema söödavusega ja tallamiskindlad liigid. Lambad on rohkem valivad, eristades taimi liigilise täpsusega. Eelistatud on sarikalised, mitmed kõrrelised ja käpalised ning puittaimedest lodjapuu. Lambad söövad ka eeldatavasti mürgiseid liike, nagu tulikalisi ja jugapuud. Väldituks osutuvad ohakad, harilik mailane, lamba- ja punane aruhein, kadakas, kuusk, sarapuu. Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka
ruutmeetril väheneb kuni kaks korda. Välja langevad eelkõige madalakasvulised või üksnes juurmiste lehtedega liigid. Lämmastiku lisamine suurendab kõrreliste osakaalu, fosfor ja kaalium eriti liblikõielisi. Karjatamise mõju erijooned: valikuline taimede söömine, tallamine, väetamine, liikide levitamine. Karjamaadel väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kiirema regeneratsioonivõimega, kehvema söödavusega ja tallamiskindlad liigid. Lambad on rohkem valivad, eristades taimi liigilise täpsusega. Eelistatud on sarikalised, mitmed kõrrelised ja käpalised ning puittaimedest lodjapuu. Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka toksiline maarja-sõnajalg ja maikelluke. Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus
Kõige tallamiskindlamad on kastikuloo, sinilille ja mustika kasvukohatüüpi puistud. Kõige tundlikumad on aga lodukuusikud ning sambliku- männikud. Eesti Metsanduse ja Looduskaitse Instituudi andmeid tallamiskindlate ja tallamisõrnade kasvukohatüüpide osas toetab 2003. aastal Tiit Leito koostatud Kõpu poolsaart hõlmav loodusturismi kontseptsioon ja selle ruumiline planeerimine, milles on märgitud erinevate külastusviisidega seonduvad tallamiskoormused. Tallamiskindlad on (15- 30 in/ha) sinika- ja mustikamännikud, sinilillemännikud ja –kuusikud. Keskmise vastupidavusega (6-10 in/ha) on mustikakuusikud, kanarbikumännikud, leesikalookuusikud jt. Suhteliselt tallamisõrnad (5 in/ha) on pohlamännikud, pohlakuusikud, madalsoometsad, 73 Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine jänesekapsakuusikud
Taliuinak püsisoojaste loomade puhkeseisund, toiduvaese ja külma aastaaja üleelamise viise. T-u ajal on organismi ainevahetus intensiivsem kui talveune korral. Ebasoodus aeg elatakse üle talletunud rasvavaru varal (nt. pruunkaru, mäger, kährik). Tallamine mulla tihendamine ja taimkatte mehaaniline hävitamine inim- või loomade tegevusega. Mõõduka tallamise korral suhteliselt tallamiskindlad rohttaimed (suur teeleht, hanijalg, linnurohi) säilivad. Talveuni (ibernatsioon) loomade tardumusseisund, toiduvaese ja külma aastaaja üleelamise viise. Talveune ajal on organismi ainevahetus aeglane ja kehatemperatuur enamasti langenud keskkonnatemperatuurini. Talveunes loomad ei toitu, vaid saavad energiat varem talletunud rasvavarudest. T-s viibivad paljud selgrootud ning selgroogseist kahepaiksed, roomajad ja nahkhiired.
annaabi.ee 
