Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite
Suririided olid aga ikka veel valged. Pärimuste kohaselt pidi pulmasärgist saama surisärk.
Külla ei mindud kunagi ilma pikk-kuueta, samuti kirikusse ega pulma. Huvi
rahvarõivaste vastu saavutas kõrgpunkti koos rahva eneseteadvuse tõusuga 1880. aastail.
Ilusaks eesti naiseks peeti naist, kellel oli kõrge rind, laiad puusad ning oluliseks peeti ka
seda, et ta jõuaks lapsi sünnitada ja rasket talutööd teha. Selleks võeti mõnel pool appi
rinna kõrgendamiseks takutopid, seelikuid ja sukki pandi ka mitu üksteise peale.
Rahvarõivad kujutasid endast peale praktilise kehakatte ka üsna keerukat märgilist
süsteemi, milles väljendus talupoja elukorraldus. Riided andsid teavet kandja sotsiaalsest
seisundist, perekonnaseisust, ealistest erinevustest, päristolust jm. Neiud eristusid selgesti
abielunaistest. Peakatte järgi võis eristada neidu, lapseootel tüdrukut, abielunaist, mõnel
pool ka lesknaist. Oluline abielule viitav märk oli ka põll
annaabi.ee 
