mõne aja jooksul võime panna keha liikuma. Seega oli tema sõnul keskkond vahepealne liikumapanija. Sellega leiti aga probleeme juba hellenismiajastul, kus Johannes Philopon (6. saj pKr) leidis, et viskaja kehale annab mingi mittemateriaalse liikumapaneva jõu, impetuse (ladine keelest hoog, hoogsus). Sellest arenes välja impetusefüüsika, mis kokkuvõttes oli siiski vastuolus klassikalise füüsikaga (impetusetooria järgi tuleb välja, et kui õnnestuks kõrvaldada liikumise taktistused, siis tähendaks muutumatu impetus liikumist lõpmata suue kiirusega, mitte aga muutumatu lõpliku kiirusega nagu klassikalise mehaanika järgi). Kasutatud kirjandus: Asmus, V. Platon. Tallinn 1971 Meos, I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 2000.. Hinne: +
tavadest. Objektiiv ja projektiivtestid; subjektiivne heaolu, elamusteotsing, maskuliinsus-feminiinsus Agressiivne käitumine on teist inimest kahjustav käitumine. Agressiivsus väljendumine sõltub impulsside tugevusest ja neid piiravates ja pidurtavate kontrollmehhanismide efektiivsusest. Instinktiteooria tagab liigi kaitsmise ja säilimise; frustratsiooni-agressiooni teooria kõige olulisemaks agressiivsete impulsside vallapäästjaks on taktistused eesmärgipärasel käitumisel; sotsiaalse õppimise teooria kui kõrvaltjälgitavad agressiivsed teod saavad positiivseid kinnitusi, siis võib ka vaatluse teel toimuv õppimine olla küllaltki effektiivne. Agressiivsust soodustavad: anonüümsus, deindividuatsioon, ülerahvastatus, tiheliolek Normist väljalangemine: nähtuse harvaesinevus, sobimatus konteksti, isiklikud kannatused Hoiak on isiksuse püsiv valmisoleks reageerida teatud kindlal viisil. Eristatakse
annaabi.ee 
