üldistest häiretest, geneetilistest sündroomidest tulenevalt on palju lisaprobleeme ja selletõttu kui lapsel on nägemisega-kuulmisega probleemid lisaks, siis nende õpioskused muutuvad ka suhteliselt raskesti võrreldavaks. Need lapsed on väga erinevad oma oskuste ja võimete poolest. Natuke sarnasem seltskond on kerge VAA laste rühm ja neid on ka uuritud. Nendest ma ülevaadet teengi. Eelmisel korral alustasime tajuprobleemidega, täna läheme edasi. Eraldi ei räägi nendest lastest, kelle IQ jääb 70-85 vahele või siis nendest lastest, kelle IQ on väiksem kui 50-55 punkti. Ehk siis mõõdukast ja raskest VAA ma eraldi ei räägi. Siin tuleb siis natuke rakendada oma loogilist mõtlemist, et mida kõrgem vaimne võimekus, seda vähem märgatavad need probleemid on ja mida väiksem IQ, seda tõsisemad need probleemid on. Närvitegevuse iseärasused üldiste õpiraskuste korral.
On leitud et VAA lapsed ei leia hästi üles heli tekitavaid asju. Nende varases arengus märgata, ei otsi helisid, ei pööra peab helide suunas. Võivad eksida, kust objektid häält teevad, kust poolt heli täpselt tuleb. Kui ilmnevad käsitletud iseärasused, siis ülejäänud psüühilised protsessid – mälu ja mõtlemine – ei saa päris õigel kujul seda infot kätte. Need mõtlemise käigus tekkivad vead ja mäluga seotud probleemid on osalt kindlasti seotud tajuprobleemidega. Mäletamiseks ja mõtlemiseks saadav info on moonutatud, pole päris täpne. Seda infot saadakse ka vähem. Ebapiisavad tajuprotsessid pidurdavad teiste psüühiliste protsesside arengut. Tähelepanu iseärasused. Tähelepanu on psüühilise tegevuse suunamine ja keskendamine objektile, millel on isiku jaoks püsiv või situatiivne tähtsus. Tähelepanu hõlmab nii tunnetusprotsessi kui ka tegevuse regulatsioonimehhanismi.
Niisiis oli loogiliste positivistide võtmeküsimuseks väidete kontrollitavus ehk verifitseerimine. Ajapikku selgus, et usaldusväärne verifitseerimine pole üldjuhul võimalik ei loodusteadustes ega sageli ka mitte matemaatikas (Gödeli resultaadid mittetäielikkusest), ning loogiline positivism kaotas oma aktuaalse (aga mitte ajaloolise) tähenduse. Loogiliste positivistide kolm põhihuvi olid loogika, keel ja taju. Russell alustas loogikaga, jätkas tajuprobleemidega ja lõpetas semantikauurijana; Carnap alustas tajust, jätkas semantikaga ja lõpetas loogikuna. Kesksel kohal neist kolmest probleemiringist seisis keel ja keelefilosoofia. Protsessi sajandivahetuse logitsistlikust optimismist neljakümnendate aastate n.ö. küpsema suhtumiseni illustreerib hästi Ludwig Wittgensteini vaadete areng. Wittgensteini vaated ja looming jaotuvad selgelt kaheks erinevaks perioodiks, kus
annaabi.ee 
