protsessidele, mille tunnistajateks on voolavad jõed ja tuul, mis kannavad endaga liiva ja tolmu. Geograafias trakteeritakse tasakaalu maastikel, kuid selle all mõistetakse statsionaarsust maastikel. 4. Elementaarmaastiku eristamise põhikriteerium. Elementaarmaastiku mõiste võttis kasutusele B.Polõnov ja selle eristamise põhikriteeriumiks on mulla ühetaolisus. Elementaarmaastik oma tüüpkujul peab olema mingi reljeefitüüp, kivim või sete ja on kogu oma olemasolu aja kaetud teatud taimekooslusega. Kõik need tingimused kujundavad teatud mullaerimi ja annavad tunnistust elementaarmaastiku arengu jooksul toimunud kivimite ja organismide vahelisest vastastikusest mõjust. Elementaarmaastikule on iseloomulik, et selles ei ole mingit sisemist põhjust, mis piiraks tema mõõtmeid. Siit ka elementaarmaastiku eristamise kriteerium: kui panna suvaline maapinna osa elementaarmaastikuks, siis tuleb
(tabel 1): 1. regulaarselt niidetav ala (A); 2. lühemat aega majandamata ala (B); 3. pikemat aega majandamata (vähemalt 15 aastat niitmata) ala, kus on hiljuti taasalustatud niitmisega (C); 4. pikemat aega majandamata (vähemalt 15 aastat niitmata) ala, kus on loobutud niitmisest (D). Igalt uurimisalalt valiti proovitükk, milleks oli enam-vähem homogeense taimkattega ala. Antud juhul võib proovitükki võrdsustada taimekooslusega. Proovitüki valikul arvestati taimkatte mosaiiksust e. laigulisust ja taimkatte kõrgust. Proovitükilt määrati esinevate taimeliikide arv, mis ühtlasi on tegelik liigifond Pärtel jt. (1996) järgi. Igalt proovitükilt tehti viis taimkatte analüüsi pandliku prooviruudu suurusega kasutades Zobeli & Liira (1997) metoodikat. Selle järgi prooviruudu suuruseks ei ole mitte kindel pindala vaid kindla arvu 22 taimevõrsete alla jääv pind
annaabi.ee 
