Eesti loodusgeograafia - kokkuvõte
Peamised üleujutuspiirkonnad on e) vete paisutamine vesiveskite jaoks (algus) 13. saj
Halliste- Rudna ühinemisala Soomaa Rahvuspargigis, peipsi, Võrtsjärve, Emajõe ja Kasari madalamad f) maaparandus kraavitamise teel (algus) 15-16 saj
kaldaalad. Suurim veetasemetõus on olnud Põrnu jõel. Väiksemaid üleujutusi põhjustavad ka koprad ja g) maaparandus drenaazkuivendusega (algus) u 1820
vohav taiemtsik. h) maanteede ja raudteede rajamise algus - 1870
31. Järvede liigitus toitelisuse järgi (3 põhitüüpi, lühike iseloomustus, näited). i) intensiivne põllumajanduse ja maaparanduse algus - 1950
Vähetoitelised e oligotroofsed (8%) - selgeveelised, unikaalse elustikuga järved, liikide arv ja isendite arv j) põlevkivi kaevandamise algus - 1918
annaabi.ee 
