M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
»
«See on ju hästi tore, Tom. Arvan, et see on parem kui mereröövel olla.»
«Jah, mõnes mõttes on see parem, sest nii oled kodule, tsirkusele ja kõigele muule ligemal.»
Selle aja peale olid kõik ettevalmistused tehtud ja poisid ronisid auku, Tom ees. Nad
läksid vaevaliselt tunneli lõpuni, kinnitasid sinna oma kokkujätkatud nöörid ja liikusid
edasi. Mõne sammuga jõudsid nad allika juurde, ja Tom tundis judinaid üle ihu jooksvat.
Ta näitas Huckile tahijuppi kalju külge kinnitatud savitükil ja kirjeldas, kuidas nad
Beckyga olid jälginud küünlaleegi viimset heitlust ja kustumist.
Poisid hakkasid nüüd sosinal kõnelema, sest ümbritsev vaikus ja süngus mõjusid neisse
rusuvalt. Nad läksid edasi, astusid peagi Tomi teise käiku ja sammusid seda mööda kuni
«kuristikuni». Küünlavalgus näitas neile, et see ei olnudki tegelikult kuristik, vaid järsk,
kakskümmend-kolmkümmend jalga kõrge savinõlvak. Tom sosistas:
annaabi.ee 
