Sisemine liigendus: Saaremaa - Lääne- (Jämaja, Anseküla, Kihelkonna, Mustjala) ja Ida-Saaremaa (Kärla, Kaarma, Püha, Karja, Valjala, Jaani, Pöide. Lä-Sm: tüveklusiil nõrgeneb (kaasik : kaasigu), laskma vormid (ma lasse/lahe), kohati säilinud lõpuklusiil (ölut `õlu'), a-tüveliste verbide nud-kesksõna ja ma-tegevusnimi sisekaota (töstand 'tõstnud', andama 'andma') ning da-tegevusnimi lisatunnusega (niitada 'niita'), tagavokaalide vahel d -> j (madu : maju 'madu'). Sõrve murrakud (Jämaja, Anseküla): sõna alguses kr, pr, tr, aga kl, pl > l (kriit, laat 'plaat'), a labialiseeritus (soun 'saun', koo 'ka'), h ees ä > i (ihib 'ähib', kihe 'kähe'). I-Sm: pikkade madalate vokaalide diftongistumine (ebajärjekindel Jaanis ja Karjas) (poat 'paat', ear 'äär'), j kadu tagavokaalide vahel (koo 'koju', raama 'rajama', ooma `ujuma')
põhjaeesti jooni, seda seetõttu, et Mulgimaa keskused on asunud põhjaeesti piirkonnas ning geograafiline asend - see on põhjus, miks mulgi murdel on lõunaeesti murretest kõige enam põhjaeestiga sarnaseid jooni (näiteks: -se lõpuline illatiiv, -de mitmus, pluurali nominatiivis – d, -de, -da esinemine, sõnaalguses konsonantühendi puudumine, e-mitmus, v kadu). Mulgi murde tunnuseks on h kadu sõnaalguses (hobune < obene), ks muutmine ss-iks (nõgessa), diftongi kadu madalate tagavokaalide vahelt (sõage), t ja d kadu sõna lõpust (mihe nakassive), seesütlev kääne –n lõpuline (mõtsan), e- mitmus (rihmade=rihme), üheks tüüpiliseks erijooneks on da-infinitiivi käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde eitav vorm (ära mine < ärä minnä). (Ilves 2012) Numbrid mulgi keeles: üits (üks), kaits (kaks), kolm (kolm), neli (neli), viis (viis), kuus (kuus), seitse (seitse), katessa (kaheksa), ütessa (üheksa), kümme (kümme), üitstõist
liesoon: eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse: hea tööd, elisioon: vokaalide kadu kahe sõna piiril: rehe all- rehal, Kao asukoha järgi sõnas: aferees: alguskadu: kleit-leit, sünkoop e sisekadu: läinud- läind, apokoop: lõpukadu matala madal. 29. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Progressiivne kaugassimilatsioon kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka tagavokaalide puhul (lõunaeesti naine naanõ) 30. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! Ehk peenendus. Hrl kaashääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. 31. Mis on dissimilatsioon (lisaks ka haploloogia ja metatees)? Tooge näiteid! Ehk eristumine: üks silp või häälik muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks. Kahest kõrvu või lähestikku esinevast samasugusest või sarnanevast ühe muutumine
Sisemine liigendus: Saaremaa Lääne- (Jämaja, Anseküla, Kihelkonna, Mustjala) ja Ida-Saaremaa (Kärla, Kaarma, Püha, Karja, Valjala, Jaani, Pöide. Lä-Sm: tüveklusiil nõrgeneb (kaasik : kaasigu), laskma vormid (ma lasse/lahe), kohati säilinud lõpuklusiil (ölut ‘õlu’), a-tüveliste verbide nud-kesksõna ja ma-tegevusnimi sisekaota (töstand ’tõstnud’, andama ’andma’) ning da-tegevusnimi lisatunnusega (niitada ’niita’), tagavokaalide vahel d -> j (madu : maju ’madu’). Sõrve murrakud (Jämaja, Anseküla): sõna alguses kr, pr, tr, aga kl, pl > l (kriit, laat ’plaat’), a labialiseeritus (soun ’saun’, koo ’ka’), h ees ä > i (ihib ’ähib’, kihe ’kähe’). I-Sm: pikkade madalate vokaalide diftongistumine (ebajärjekindel Jaanis ja Karjas) (poat ’paat’, ear ’äär’), j kadu tagavokaalide vahel (koo ’koju’, raama ’rajama’, ooma ‘ujuma’) Sisemine liigendus: Hiiumaa
Kaugassimilatsioon mõju teises/kolmandas silbis Lähiassimilatsioon häälik mõjutab oma vahetus läheduses olevaid häälikuid Täielik assimilatsioon 2 häälikut muutuvad täiesti sarnaseks (muld:mulla) Osaline as. sarnaseks muutuvad vaid mingi hääldusliku joone poolest (lumi, lume, lumd muutus lund) 31. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Kui esimeses silbis on eesvokaal, siis järgnevates silpides on ka eesvokaal. Nii ka tagavokaalide puhul. (see on progressiivne kaugassimilatsioon) nt soome keeles: päässä, maalla 32. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! See on peenendus, tuleb kaasahääldusega (j ja j naabruses, aga ka siis kui neid ei ole naabruses) regressiivne lähiassimilatsioon. Peenendus keel puutub laiemalt kokk kõva suulaega (palju, nalju, panni, kassi) 33. Mis on dissimilatsioon (lisaks ka haploloogia ja metatees)? Tooge näiteid!
hääldusviisiassimilatsioon (frikatiivistumine, nasalisatsioon) 3) helilisusassimilatsioon (helilistumine naaberhäälikud muutuvad heliliste mõjul helilisteks, helitustumine naaberhäälikud muutuvad helitute mõjul helituks). 30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Vokaalharmoonia (progressiivne kaugassimilatsioon) - kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka j ärgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka tagavokaalide puhul. Soome keel: suoma|lainen venä|läinen, tuoli|lla pöydä|llä, maa|ta pää|tä Lõunaeesti: haavaq `haavad', naanõ `naine' latsõkõnõ `lapsekene' härmävidäjä `ämblik', sündümä `sündima', imäkene `emakene', kirderanniku: värävä `värav', käbü `käbi' idamurre: näljägä, pääväd `päevad' Kihnu: nemäd, küsüs, venümä `venima', valgõtõ `valgete' Eesti kõnekeeles h-häälik on nõrk, nt vähä, nähä, lähän
assimilatsioon (lumi lund). · Assimilatsiooni suund: progressiivne assimilatsioon (sama, lauba / vokaalharmoonia) ja regressiivne assimilatsioon (lumta > lund). · Assimilatsiooni kaugus: lähiassimilatsioon ja kaugassimilatsioon (vokaalharmoonia). 30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! · Kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama kehtib ka tagavokaalide puhul, nt kirderanniku: käbü ,,käbi". 31. Mis on palatalisatsioon? Tooge näiteid! · Ehk peenendus/kaashääliku peenendus. Palataliseeruvad t, l, n, s kui neile järgneb i või j, nt oli. 32. Mis on dissimilatsioon, haploloogia ja metatees? Tooge näiteid! · Dissimilatsioon ehk eristumine üks häälik või silp muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks. Tavaliselt dissimileeruvad kaks lähestikku olevat häälikut
3) kahesuunaline assimilatsioon toimub eelneva ja järgneva hääliku koosmõjul (vokaalide nasaliseerumine kahe nasaalse konsonandi vahel). (assimilatsiooni põhjustaja asukoha järgi): lähi- ja kaugassimilatsioon (vokaalharmoonia vokaali kvaliteedi tingivad vähemalt osaliselt need teised vokaalid, mis asuvad selle vokaali läheduses st kui 1. silbis eesvokaal, siis ka järgnevates, sama tagavokaalide puhul; soome keeles tuossa, talossa, aga tiessä, kynässä). (kohustuslikkuse järgi): kohustuslik ja fakultatiivne assimilatsioon. Palatalisatsioon e. peenendatud konsonant. Eristab sõna tähendust, ehkki kirjapilt on sama samas on selle funktsiooni tähtsus keeles väga väike. Eesti keeles i ja j ees (palka, palki). Palataliseeruvad hammaste, hambasompude ja kõva suulae piirkonna konsonandid: t, d, s, l, n. Peenendus keel puutub laiemalt kokku kõva suulaega.
j [ ä] /a/ j Häälikud [ i] ja [] avalduvad ühe ja sama foneemi allofoonidena (positsiooniliste variantidena), kuna nad põhimõtteliselt ei esine samades positsioonides (Leningradi koolkonna fonoloogid L. Stserba jt on seda j eiranud, nähes tähtede ja taga eri foneeme). Sama seos kehtib [ e] ja [] puhul. Vahe ees- ja tagavokaalide vahel osutub vene hääldussüsteemis seega ujuvaks ning ebakindlaks vene keele õpetamisel (samuti muude keelte õpetamisel venelastele) tuleb seda arvestada. Veel enam kui siin vaadeldud staatilistest põhiasenditest sõltub vokaalide keeleline iseloom eri keelte häälikumoodustuse dünaamikast, sh konsonantide häälduspingest ja üldisest dünaamilisest laadist (mida võib nimetada ka hääldusaluseks). Kui
Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid. Kaks morfi on omavahel opositsioonis ja seega eri morfeemide allomorfid (variandid), kui nad on fonoloogiliselt erineva ehitusega ja neil on erinev tähendus. Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on komplementaarse distributsiooni vahekorras ja tähenduselt identsed. Morfeemide allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse morfofonoloogilisteks varieerumisteks. Näiteks ees- ja tagavokaalide vaheldumine (vokaalharmoonia) soome keele kohakäänete lõppudes -ssa ja -ssä, -lta ja -ltä on oma olemuselt morfofonoloogiline. Kolmandaks on kaks morfi sama morfeemi allomorfid ka juhul, kui nad on vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja distributsioonilt samad. Distributsiooni samasus tähendab, et kõnealused morfid on vabas variatsioonis, nad võivad esineda samades kontekstides (nt eesti keele -de ja -i-mitmuse vormid sõnades raamatu+te+s ja raamatuis)
29. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid! Assimilatsiooni foneetiline omadus: häälduskohaassimilatsioon - Kahe hääliku moodustuskohad lähenevad üksteisele *soon p ää > Somp a [m] / _ {m, p} [ ] / _ /k/ Huulassimilatsioon (eriti l, r, d saavad labialiseerituse) olud, orud, udu, usun Vokaalharmoonia (progressiivne kaugassimilatsioon) kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka järgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka tagavokaalide puhul. Soome keel: suoma|lainen venä|läinen, tuoli|lla pöydä|llä, maa|ta pää|tä Lõunaeesti: haavaq `haavad', naanõ `naine' latsõkõnõ `lapsekene' härmävidäjä `ämblik', sündümä `sündima', imäkene `emakene', kirderanniku: värävä `värav', käbü `käbi' idamurre: näljägä, pääväd `päevad' Kihnu: nemäd, küsüs, venümä `venima', valgõtõ `valgete' Eesti kõnekeeles h-häälik on nõrk, nt vähä, nähä, lähän
annaabi.ee 
