Ilmasõja puhkedes äsja õpetajakutse omandanud JK igatahes sõjavaimustust ei avaldanud ning vabatahtlikuna sõjarindele ei kippunud. Tõsi küll, 1915. aastal lipnikekursustele saadetuna avaldas ta kodustele läkitatud kirjades selle üle rõõmu, kuid vaevalt oli nüüdki tegemist vaimustusega lapsepõlveunistuse täitumise üle. Samadest kirjadest selgub rõõmustamise tegelik põhjus- igasugune aktiivne tegevus on parem, kui tagavarapolgus kopitamine. Alles pärast ohvitserikraadi omandamist selgus, et Vene armee oli saanud JK isiksus veel ühe tubli võitleja ja juhi. Esmajoones paistis JK rindel silma isikliku vapruse ja külmaverelisusega riskantsete luureretkede juhtumisel. Koju saadetud kirjade põhjal võib järeldada, et ohtlikud luureretked olid JK jaoks teretulnud vahelduseks halligavas kaevikusõjas. Suurema osa sõjast tegigi ta läbi luurekomando ülemana, hiljem rooduülemana. JK võimeid ja
mail 1982 Tallinnas. Värsked võitluskaaslased lasksid ta põrmu matta Tallinna Metsakalmistule. Rudolf Johannes Reimann, kellel üldiselt teati vaid esimest eesnime, sündis 18. jaanuaril 1884 Tartus. Ta õppis 1897-1899 Torma kihelkonnakoolis ja 1899-1902 Tartu reaalkoolis. Astus 1903 vabathtlikuna Vene sõjaväkke, kus teenis esialgu 106. Ufaa jalaväepolgus. Õppis 1904-1907 Vilno sõjakoolis, mille l'petas nooremleitnandina. Teenis nüüd aastail1907-1910 216. Insari tagavarapolgus Pensases, seejärel 1910-1911 nooremohvitserina 196. Insari polgus Zlatoustis. Õppis 1911-1917 St. Peterburgis Intendandiakadeemias ja teenis seejärel lühikest aega 67. jalaväediviisi intendantuuri käsundusohvitserina ning 1914-1917 sama diviisi intendandina. Ülendati sel ajal 1917. aastal alampolkovnikuks. 28. detsembril 1917 tuli R. J. Reimann 1. Eesti jalaväediviisi intendandiks. Järgmisel aastal rahvusväeosade laialisaatmisel läks temagi erru, erustumisel ülendati
annaabi.ee 
