Igatsus selle kontakti järele muutub aina rohkem keerulisemaks lapse jaoks rahuldada; laps võitleb intiimsuse nimel, mida vanemad omavahel jagavad. Seda faasi iseloomustab lapse tahtmine minna koos vanematega voodisse ning armukadedaks muutumine tähelepanu üle, mida vanemad üksteisele jagavad. Freud jõudis oma vaatluste alusel järeldusele, et selle perioodi jooksul arenevad nii naistel kui meestel seksuaalsed küsimused. Latentne ehk tagasihoidmise periood kestab kuni puberteedini. enamus lapsi tundub parandavat oma kiindumust oma vanemate suhtes üsna pea pärast 5-aastaseks saamist ning pöördub suhete poole eakaaslaste ja koolitegevuste, spordi ja teiste oskuste poole. Seda faasi vanuses 5-6 kuni puberteedi alguseni nimetatakse latentseks perioodiks. Nii vanemate kui laste jaoks on see suhteliselt rahulik ja psühholoogiliselt sündmusetu aeg, periood, milles seksuaalne tung on uinunud. Latentse
Ka sellisel juhul liibido fikseerub antud faasi ning hilisemas elus tekib oht raskuste korral regresseeruda “kuldajastusse”, kus kõik instinktiivsed tungid parima rahulduse said. Arenguhäirete äärmusjuhud on isiksuse püsivad häired (Freudi aegses sõnakasutuses psühhopaatiad). Näiteks anaalsesse faasi fikseerunud obsessiivsel isiksusel on sadistlik vajadus kõike oma kontrolli all hoida, puhtuse ja korra pidamisest on kujunenud äärmusteni minev pedantsus, tagasihoidmise nõudest kitsidus ja karmus. Aga ka neuroosi vorm, millesse isik psühhotraumeerivatest sündmustest satub, on liibido varajaste fiksatsioonide poolt kujundatud. Üks langeb eluprobleemide korral alkoholi tarvitamist nautides oraalse mõnu faasi, teine aga hakkab hüsteeriliselt seksualiseerima kõiki situatsioone nagu oidipaalkonfliktis vaevlev fallose-faasi laps. Psühhoanalüüsi tehnikad tulenevad loogiliselt häire kontseptsioonist. Kui alati on
annaabi.ee 
