Kohtraudbetoonist vahelaed Kohtbetoonist ehk nn. monoliitraudbetoonist vahelaed betoonitakse ehituskohal ehitatud raketisele. See koosneb tugedest (postid ja talad) ning plaatidest. Viimased on tavaliselt veekindlast vineerist, laitmatult sileda pinnaga. Sellisele raketisele betoonitud lae pind on laitmatult sile ja ei vaja krohvimist. Kohtbetoonist lae puhul võib hoone konfiguratsioon olla ükskõik milline. Samuti on hõlpus moodustada igasuguseid ette- ja tagasiasteid, avasid ja erikujulisi ääriseid. Kõik see teeb koht- betooni asendamatuks materjaliks keeruka ruumi- ja mahulahenduse puhul. Kuid ka lihtsa ruumilahenduse puhul on kohtbetoon paneelidega võitlusvõimeline, sest vajab üldiselt vähem nii terast kui ka betooni ja ei vaja kraanat ega ruumi paneeliveoki jaoks. Väikese (kuni 6 m) silde puhul kujuneb kohtbetoonist lagi paneellaest õhemaks. Kuid suurema silde puhul painduks eelpingeta kohtbetoonlagi ülemäära palju läbi.
Firenzes ehitatud Palazzo Rucellai (1446-51) seinad on laotud lamedas rustikas, horisontaalsete simssidega korrusteks jaotatud hoone erinevatel korrustel on erineva orderiga lamedad pilastrid (Colosseumi motiiv).Hoonet kroonib hiiglaslik katusesimss. Samal ajal annab rustika ette loodud lamedatest pilastritest raamistik ka hoopis teistsuguse vormeli, milles kätkeb võimalus fassaadiga mängida, kasutada ette- ja tagasiasteid, sõnaga motiive, mis saavad omaseks järgmise arhitektuuristiili, baroki ajal. Arhitektina jääb Alberti siiski kiindunuks antiigivormidesse. Nii on ta lähtunud oma sakaraalehituse projektides antiiksest triumfikaare motiivist (San Francesco kirik Riminis, 1447-68 ja San Andrea kirik Mantovas, 1470-94). Samal ajal on ta siseruumide kujundamisel arvestanud suurema ruumimõju tekitamise võimalusi. Alberti oli tuntud ka vararenessansi aja peamise kunsti- ja arhitektuuriteoreetikuna.