jaanuaril 1. Eesti diviisi juhtimise üle. Diviisi staabiülemaks saab seni ajutiselt diviisi juhtinud Jaan Soots ja diviisi suurtükiväe ülemaks Andres Larka. Selleks ajaks oli suurem osa eesti sõdureid Vene armeest kodumaale siirdunud ja vastmoodustatud Eesti diviis kujutas endast päris korralikku armeekorpust. Selle kooseisus oli nelja polguga jalaväebrigaad ja viie patareiga suurtükiväebrigaad. Peale nimetatude veel üks ratsapolk, üks insenerirood ning tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 tuhat sõdurit ning väljaspool diviisi mitmesugustes üksustes ja komandodes veel 250 ohvitseri ja 15 tuhat sõdurit. Peale selle paiknes Eestis veel Vene väegrupp, mis oli küll üsna laostunud, kuid vaatamata massilisele desrteerumisele oli selles üksuses veel alles üle 200 tuhande mehe. Samuti oli siin PõhjaLätit ja LääneEesti saari okupeeriv Saksa 8. Armee, mis valmistus edasitungiks Eesti mandrile.
pühendama oma jõu ja sõjalised teadmised ning oskused oma rahva sündivale kaitseväele, kuid omavoliliselt ma rindel tegutsevast väeosast lahkuda ei või ja ei lahkugi... 21. detsembril 1917 sai Laidoner Vene vägede ülemjuhatuselt loa asuda teenistusse Eestis. Eestisse jõudis ta 1. jaanuaril 1918. 5. jaanuaril 1918 aastal asus Laidoner juhtima I Eesti diviisi. Diviisi koosseisus oli jalaväebrigaad 4 polguga ja suurtükiväebrigaad 5 patareiga (28kahurit), ratsapolk, insenerirood ja tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit, väljaspool diviisi, mitmesugustes asutustes ja komandodes, veel 250 ohvitseri ja 15 000 sõdurit. Saksa vägede saabudes 1918. a veebruaris lahkus Laidoner kodumaalt Petrogradi (Peterburi). Sama aasta kevadel saatsid sakslased Eesti rahvusväeosad laiali. Olles Venemaal lõi Laidoner põranda all Eesti sõjaväeluure agentuuri. Vabadussõja ajal kujutasid need mehed endast hindamatut informatsiooniallikat.
annaabi.ee 
