vähemaks jääda. Paljud soldatid trügisid talupoegadest läbi, tääkidega endale teeda tehes ja jooksid kogust jõust minema. Mõned neist hüppasid hobuste peale. Laiming tõmmati jalgupidi hobuselt maha, kuid kuidagi õnnestus ka temal minema saada hobusega. Talupojad ajasid neid nüüd taga. Adra Mihkel hüüdis, et maameest võit, kuid sel samal silmapilgul lasi üks soldat ta maha ja ütles,et küll ma sulle näitan, kelle võit on. Soldatid jooksid laadides ja siis tagaajajaid lastes. Paljud neist püüti kinni ning rööviti nad paljakas. Ohvitser oli saanud surma nii, et tal oli nägu ja pea lõhki, pluss silm veel välja voolanud. Ellu jäänud soldatid nägid abivägesid ja läksid neile vastu. Kuid ka abivägedega ei suudeta talupoegi võita, seega soldatid ei läinudki enam võitlusesse. Nad pöördusid tagasi. Opmann Rosenberg Opmann Rosenberg nägi, et soldatid on ümber piiratud. Ta teadis, et talupojad tulevad mõisa sisse
vähemaks jääda. Paljud soldatid trügisid talupoegadest läbi, tääkidega endale teeda tehes ja jooksid kogust jõust minema. Mõned neist hüppasid hobuste peale. Laiming tõmmati jalgupidi hobuselt maha, kuid kuidagi õnnestus ka temal minema saada hobusega. Talupojad ajasid neid nüüd taga. Adra Mihkel hüüdis, et maameest võit, kuid sel samal silmapilgul lasi üks soldat ta maha ja ütles,et küll ma sulle näitan, kelle võit on. Soldatid jooksid laadides ja siis tagaajajaid lastes. Paljud neist püüti kinni ning rööviti nad paljakas. Ohvitser oli saanud surma nii, et tal oli nägu ja pea lõhki, pluss silm veel välja voolanud. Ellu jäänud soldatid nägid abivägesid ja läksid neile vastu. Kuid ka abivägedega ei suudeta talupoegi võita, seega soldatid ei läinudki enam võitlusesse. Nad pöördusid tagasi. Opmann Rosenberg Opmann Rosenberg nägi, et soldatid on ümber piiratud. Ta teadis, et talupojad tulevad mõisa sisse
(,,Eile nägin ma Eestimaad!"). Liiv mures isamaa pärast (Kui tume veel kauaks ka sinu maa"), valmis ohverdama kõike (,,Ma lillesideme võtaks") ja eeldab seda teisteltki (,,Ta lendab mesipuu poole"), kuid mõistab, et kõik ei suuda nõnda kannatada (,,Mitte igaühele") ja on õnnetu isamaaga, veel õnnetum isamaata (,,Sinuga ja sinuta"). Isamaast lähtuvalt käsitleb ka sotsiaalseid probleeme, taunib rikkaid ja lipitsejaid, omakasu tagaajajaid, vaestele ja eesti talupoegadele kuulub tema poolehoid ja kaastunne. Samuti on käsitlenud oma eluteed mõjutanud tegureid (,,Emale", ,,Üks suu", ,,Minu luule", ,,Helin", ,,Noor- Eestile"). Armastusluules üldisem, hilisemas aga tundeehtsam ja kujundirikkam. Rohkesti esineb luules mõtisklusi elu, olemise, kirjanduse üle, kirjanduselt nõudis värsside kaudu elulist tõepära. Loodusluules hingestatud ja kaunis pilt Eestile iseloomulikest maastikest ja looduses toimuvast aastaaegadel. 29
kohmetanud sõjamehed maha ja võtavad unised rüütlid! vangi. Mina ise katsun õhtul enne seda kuidagiviisi lossi pääseda ja ööseks sinna valvama, jääda, et kogemata midagi õnnetust ei sünniks. Peaks midagi karta olema, siis annan lossist kõhe märku. Minu truu seltsimees Risti Priidu on kohe esimese ree peal . . . Tohoo, mis karjatus see oli?» Krõõt põgenes kui kõhutatud hirv. Hädaoht, mis poega ähvardas, oli ema rinnust valusa karja-tuse välja surunud. Tagaajajaid enese kännul arvates jooksis ta ülepeakaela varemete vahelt välja ja jäi alles metsa serval lõõtsutades seisma. Varemete vahel liikusid mõned mustad kujud. Nende hääled olid vaiksel ööl selgesti kuulda: «Minu arust oli see mõne ehmatanud naise kiljatus.» «Tühi jutt. Missugune naine südaööl jalga siia julgeb tõsta?» «Mina kuulsin selgesti öökulli huikamist.» «Noh muidugi öökull ja muud midagi.» 216 «Ega see vist head ei tähenda.»
annaabi.ee 
