Erasektoris saab omanik, tööandja, peale kõigi maksete sooritamist tulu ülejäägi kasumina endale. See on väga otseseks stiimuliks järelvaataja rolli tõsiselt võtmisel. Samal ajal ei ole avalikus sektoris bürokraatia efektiivsus otseselt seotud poliitikute tuluga. Bürokraatia vähene efektiivsus võib pikemas perspektiivis viia valimistel kaotuseni, kuid huvigruppide eest seismine ja poliitika atraktiivne külg suurendavad ilmselt võimalust taasvalituks saada enam kui efektiivsuse suurendamiseks kasutusele võetud ranged meetmed bürokraatia ohjamisel. Kuna ebaefektiivsete büroode ellimineerimiseks ei ole toimimas mingit konkurentsimehhanismi, siis ei või neid vaadelda kõige efektiisema viisina avalike teenuste osutamiseks vajalike ülekannete teostamisel. Teiseks, tööandja võimalused luua avalikus sektoris teatud motiivide süsteem stimuleerimaks töövõtjaid, on piiratud
majanduskasv ja maksubaas laieneb, võib valitsusel olla otstarbekas oma lubadust murda. Teise näitena võib valitsus lubada hoida inflatsioon stabiilsena (mis paratamatult võib tähendada teatud perioodidel ka kõrgemat tööpuudust), kuid valimiste lähenedes võidakse jällegi sellest lubadusest taganeda, et oleksid paremad võimalused osutuda taasvalituks. Kõiki neid põhjuseid arvestades on mitmed majandusteadlased välja tulnud ideega töötada välja teatud reeglid, mida poliitikud peaksid poliitika kujundamisel järgima. St et nad sisuliselt “seoksid oma käed” ja loobuksid erinevatest fiskaalpoliitilistest vahenditest (ing k fixed-rule policy). Üheks selliseks näiteks on iga-aastane riigieelarve tasakaalunõue. Kuid on ka selliseid reegleid, mis võimaldavad erinevaid
e-mailide ja sotsiaalvõrgustike kasvu (Patterson, 2008, pp. 236-237). Abivahendid täiuslikuks kampaaniaks Kindlasti on rahal suur võim ja märkimisväärne roll valimistel, kuid see pole siiski ainus, mis määrab võitja. Kongressi valimiste puhul on tähtsaks asjaoluks korduskandidaadi tagasivalimine (incumbency). See tähendab, et kandidaat, kes on juba Kongressiliige, saab tõenäoliselt ametikohale taasvalituks, kui ta sellele uuesti kandideerib. (D. V. Edwards, 1998, pp. 349-350; Gitelson jt, 1996, lk. 152) Seega saab öelda, et Kongressiliikmeks saamine on raske, kuid selle koha hoidmine on võrdlemisi lihtne: viimastel kümnendikel ongi enamjaolt tagasivalimist taotlenud Esindajatekoja (95%) ja Senati liikmed (90%) selle ka saavutanud (Patterson, 2008, p. 303). Miks ja kuidas aga suudavad Kongresmenid taasvalituks osutuda? Üheks põhjuseks on
annaabi.ee 
