“nägi” hing Hadeses mittemeelelise tunnetusvõimega ehk mõistusega. Mõistustunnetus on seega prioriteetne meelelise tunnetusega võrreldes. Kogu inimesele saavutatav teadmine on kirjeldatud viisil sünnist peale hinges olemas ja seda ei ole vaja väljast meelte abil leida. Nii pole ka filosoofial vaja vaeva näha sellega, et teadmise võimalikkust välistest meelemuljetest tuletada. Teadmise kujunemine inimindiviidi hinges, mõtlemine, on “taasmeenutamine”, anamnesis – selle teadmise taasmeenutamine, mida hing justkui sünni-eelselt omas ja kehastudes “unustas”. Teisiti üteldes on Platoni järgi inimese hinges teatud teadmise potentsiaal ja mõtlemist tõlgitseb ta selle teadmispotentsiaali aktualiseerimisena. Hing ei ole niisiis sünni momendil mitte “puhas tahvel”, tabula rasa, millele hilisem kogemus alles sisu “kirjutab”, vaid ta kätkeb endas juba mingil kujul teadmist või teadmise algeid.
siis peavad surnute hinged paratamatult kuskil olema, et neist jälle elavad saaks sündida (seega on hinged Hadeses). Kui pärast suremist poleks uuestielustumist, olekski peagi kõik surnud. 4. Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest. Et elavad sünnivad surnutest, tõestab Sokrates omakorda põhinedes õppimisele kui taasmeenutamisele. Esitage see tõestus argumendi kujul. Õppimise olemus pole midagi muud kui taasmeenutamine ja selle kohaselt on paratamatu, et me oleme õppinud mingil varasemal ajal seda, mida nüüd meenutame. See oleks omakorda võimatu, kui meie hing poleks enne kusagil olnud. Mingi asja meenutamiseks peab inimesel ideaalist olema teatav pilt, mida ta on näinud eelmistes eludes. 5. Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest. Kebes aga küsib, kas saab tõestada, et hing siiski pärast keha lagunemist ei
Seega inimene õpib meenutades seda mida ta eelmistes eludes on õppinud. o Hmmmm....ma arvan, et Sokratese point oli see, et kui me näiteks kuuleme sõna puu, siis me teame, mis puu on, aga me ei mõtle mingile konkreetsele puule. Nagu Tõnu loengus rääkis, et keegi ju ei tea SEDA TOOLI, mis andis aluse sõnale tool, aga ometi me teame, et on olemas tool ja mida ta endast kujutab. Taasmeenutamine ongi see, et eikuskilt teame, et tool on tool ja puu on puu. Seega pidi enne sündimist juba olema hing koos teadmisega toolist või puust või ilust või suurest või väikesest, sest muidu meil ei oleks võimalik teada, et puu on puu, kuigi me pole kunagi näinud SEDA PUUD, mis andis aluse sõnale puu. Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest
– hingede ringlus. Kui seda ei toimuks, lõpeks maailmas ka juurdesünd. 4. Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest. Et elavad sünnivad surnutest, tõestab Sokrates omakorda põhinedes õppimisele kui taasmeenutamisele (72e-77a) . Esitage see tõestus argumendi kujul. Kõik meenutab meile miskit, mis võib seostuda asja enesega või millegi muuga. Õppimine kui tegevus on oma loomult taasmeenutamine. Selline väide saab tõene olla vaid juhul, kui me oleme seda teadmist eelnevalt omandanud ning järelikult on see toimunud eelmises elus. Ka loomeprotsessi juures tekkivad ideaalkujutlused valmivast teosest, et milline see olla võiks, on baseeruvad võrdlusel millegi eelnevaga. Kui me sünnime surnutest, Hadeses asunud hingedest, mis elades tekitavad meile tuttavaid olukordi, meenutusi, siis tõestab see ka hingede ringlust. 5
annaabi.ee 
