oma kolme presidendiks olemise aastaga pole seda veel teinud. Teised Araabia riigid ei olnud aga niivõrd sõjaliselt meelestatud, et alustada uut sõda. Jordaania kuningas Hussein kartis taas Iisraelile territooriumi kaotada. Sadat toetas ka palestiinlaste soovi oma alade saamiseks Jordani jõe läänekaldal ja Gaza's, ning lubas Yasser Arafatile võidu korral kontrolli nende alade üle. Hussein siiski nägi Jordani jõe läänekallast kui Jordaania osa ning tahtis seda taasliita oma kuningriigiga (Musta Septembri kriisi ajal 1970 pidi Jordaania valitsuse ja Palestiina Vabastuse Organisatsiooni vahel peaaegu kodusõda puhkema, Süüria selles konfliktis oli PVO poolt, tekitades pingeid Jordaaniaga). Iraagi ja Süüria vahel olid samuti pinged, sest Iraak keeldus liitumast võimaliku pealetungiga Iisraelile. Sadati püüdlused diplomaatilise toetuse saamiseks olid saanud 1973a sügiseks paljude riikide toetuse
Iisrael ja Juuda tunnistasid Assüüria ülemvõimu. Tiglatpilesar korraldas professionaalse armee ja kindlama valitsussüsteemi nii Assüüria tuumikaladel kui ka alistatud piirkondades. Salmanassar V (726 722) ründas Iisraeli, kuid suri (tõenäoliselt tapeti) Samaaria piiramisel. Sargon II (721 705) vallutas 721 Samaaria ja likvideeris Iisraeli riig ning surus seejärel maha ülestõusu Süürias. 714 purustas Urartu väe ja vallutas osa selle aladest. Valitsusaja lõpul suutis taasliita vahepeal lahku löönud Babüloonia. Rajas uue residentsi Dur Sarrukin (Sargoni kants tänapäeva Khorsabad). Sargoni valitsusaja lõpul tungisid kimmerlased üle Kaukaasia Anatooliasse. Sargon langes sõjakäigul kimmerlaste vastu. Sanherib (704 681) rajas uue residentsina Niinive kuningalossi. Ründas Juudat, mille kuningas Hiskija oli Egiptuse toel mässu tõstnud; Jeruusalemma piiramine 701 ebaõnnestus, kuid Juuda tunnistas taas Assüüria ülemvõimu. Babüloonia lõi Elami toel
annaabi.ee 
