Eesti hülged
kuid praegu ei ole ohus pigem mitte inimese, vaid meie kunagiste saakloomade ja kiskjate elud.
Veepiirile jõudes aga jäljeridade lood tavaliselt lõpevad ning mereelukate puhul ei ole teravast,
kogenud silmast enamasti abi. Vees jäävad hüljeste toimetused inimsilma eest varjatuks. Ei saa
päris kindel olla, et see peanupp, mis lainete vahel silmist kaob, kuulub samale elukale, kes hetke
pärast teisal pinnale tõuseb. Rääkimata siis teadmisest, kas teekond sukeldumise ja taasilmumise
vahel on sirge või täis keerulisi põikeid. Saladuseks on jäänud nii sukeldumise sügavus kui ka
kala järele sööstmise kiirus. Ka see, kui kaugele silmapiiri taha viivad hüljeste mereretked ning
kui sageli käivad need rändurid eri randade kividel lesimas.
Aegade jooksul on teadlased hüljeste märgistamiseks välja mõelnud mitmesuguseid trikke. Ometi
jääb tavaliste vaatlusmärgiste kaudu saadud teave väga lünklikuks. Tuleb märgistada suur hulk
annaabi.ee 
