NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
aastal „Estonias” Andres Särevi
lavastuses karge ja mehiselt traagilise Hamleti kuju. Järelkasvu hakkas teatritele
andma teatriinstituut (1946–1950; viimane, III lend lõpetas 1951), instituudiga
samal aastal avati Tallinnas ka balletikool. 1945. aastal loodi Teatriühing.
(Varasematest organisatsioonidest meenutagem 1917. aastal toimunud I eesti
elukutseliste näitlejate ja teatritegelaste kongressil loodud Eesti Näitlejate Liitu,
mille tegevus küll 1920ndatel soikus, ent mis oli taasasutatuna aktiivne 1934–
1940.) Teatrikunsti ideoloogiline eelisseisund Nõukogude Liidus ja vajadus teha
see massidele kättesaadavaks tagasid ka Eestis teatritele aastail 1945–1948
märkimisväärse dotatsiooni, kokku 24,4 miljonit rubla (Hion 2002: 91). Teisalt
iseloomustas toonast teatrielu küllaltki jäik reglementeeritus: näiteks 1946. aasta
ÜK(b)P KK, s.t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle