põhimõttest, et maitsekas ja mugav ning otstarbekohane rõivastus peab olema väärikaks raamiks nõukogude inimesele." Selle raskepärase jutuga on vastuolus erksavärviline esikaas, millel ilutsevad üldsegi mitte praktiliselt rõivastatud daamid, kelle seljas pole ei mugavad töökitlid ega kombinesoonid. Üks esikaanetüdrukutest on rõivastatud selgete tollal Läänes "vohanud" new-look- stiili tunnustega lillelisse suvekleiti, peas on tal kelmikas valge barett. Tema kaaslane demonstreerib veidi tõsisemat, kuid samuti dioriliku joonega halli kostüümi ja looriga kübarat. Käes hoiab teine daam punast jakikest, mis värvilt harmoneerub tema kõrgekontsaliste kingadega. Mõlema naise käsi katavad valged kindad selge kodanlik igand. Kaanetüdrukud ilutsevad "Estonia" ooperiteatri taustal, kusagil pole näha progressi tunnuseid suitsevaid tehasekorstnaid ja kommunismi ehitavaid kraanasid. Peab
Lissaboni peaväljakul Praça do Comérciol ei lõhna soolase mere järgi, kuigi ookean on kõigest mõnesaja meetri kaugusel. Õhk on puhas ja magus. Kuigi minu Portugali pealinna saabumise kuupäev on 11. oktoober, tunnen väljaku marmorpingil külitades, kuidas päike lausa tulitab. See, et ka üheksa päeva hiljem on päevane 210 temperatuur 25 soojakraadi ringis ja õhtuti võin külma kartmata suvekleiti kanda, pole kohalike sõnul tavaline. Kinniseid kingi sandaalide vastu vahetades märkan, et mind jälgib mõni pingile lähemale lennanud tuvi. Mustanahaline neoonroheliste pükstega mees pühib pingi kõrvalt kühvlile olematut prahti. Erinevalt mitmest teisest suurlinnast on Lissabon peaaegu prügivaba. Kodune Lissabon Lissaboni lennujaamast päevaks sõidukaardi ostnud, istusin esimesele bussile, mis sattus
annaabi.ee 
