1) Ohuallikad. a) Suurim ohuallikas Venemaa. b) Saksamaa. 2) Diplomaadid püüdsid riigi välise julgeoleku kindlustamiseks kasutada kõiki käepäraseid abinõusid. 3) 1920. aastate algul otsustati moodustada Balti liit(Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola), mis kukkus läbi. 4) 1932 sõlmiti Venemaaga mittekallaletungileping. 5) Otsiti toetust Euroopa demokraatlikelt suurriikidelt ning Rahvasteliidult. 6) 1922 Eesti astus Rahvasteliidu, aga kahtles selle suutlikkuses. 7) Poliitikud püüdsid osaleda Rahvasteliidu loodaval kollektiivse julgeolekusüsteemi kujundamises. 8) 1920. aastate teisel poolel oht vähenes, aga 1930. aastatel hakkas oht jälle suurenema. 9) Suhteid lääneriikidega häiris autoritaarne riigikord. 10) 1934 sõlmiti Eesti-Vene vastastikuse abistamise leping, Moskva püüdis Eesti territooriumile pääseda.
elualasid, olulisi seadusi anti välja presidendi dekreedina, 1937.a. põhiseadusega loodi riigipea ametikoht, presidendiks sai K. Päts ja peaministriks K. Eenpalu, loodi kahekojaline riigikogu, mis allus presidendile. 4. Eesti välispoliitika enne vaikivat ajastut: peamine eesmärk oli tagada julgeolek ja omariiklus. Suurimat ohtu kujutas Nõukogude Venemaa, kuid abi loodeti Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. 1923. aastal loodi Eesti- Läti liidu leping, kuid Balti liiduni ei jõutudki, sest riikide vahel oli liiga palju lahkhelisid. Välisriikidest oli Eestil tihedamad suhted Rootsiga. 5. Välisriikide suhtumine Eestisse pärast riigipööret: Eestis kehtestatud autoritaarne riigikord, demokraatiapiirangud, tekitasid paratamatult lääneriikides tõrjuvaid hoiakuid. Suhted Venemaaga olid näiliselt sõbralikud, tegelikult tahtis Venemaa kaasata Balti riike Saksamaa-vastasesse
omakorda on loodud kreeka tähestikust. Me kasutame seda tähestikku igapäevaselt, oleme harjunud kogu sellega, maailmast 1/3 kasutab seda. Arvan, et just tänu antiik rooma ja kreeka ajaloole oleme saanud palju erinevaid kultuurilisi lisasid oma kultuuri. Paljud valitsemiskorrad on sarnased minevikus olnud omadele, paljud tõekspidamised on üle võetud antiik ajast. Kuna sellised tegevused toimuvad, et võtame malli oma minevikus olnud suurriikidelt, siis arvan et samas varsti võib juhtuda et seis on jälle sama nagu oli see antiik ajal. Rahvad hakkavad omavahel sõdima, tekivad diktaatorid jne. Selleks et asi paremaks läheks, tuleks neid asju mõistuse piires üle võtta. Kasutada neid õppe eesmärkidel, et mis oli minevikus valesti ja mis nüüd tuleks paremini teha. Marek Udeküll 12B
Uued riigijuhid lasksid koostada uuepõhiseaduse, mis vastas nende soovidele. 1937. aasta põhiseadusega loodi presidendi ametikoht. Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks sai Konstantin Pätis. Moodustatud uus Riigikogu oli presidendile ja valitsusele kuulekas. Eesti välispoliitika peamine eesmärk oli kindlustada omariiklus ja julgeolek. Suurimaks ohuks loeti Venemaad, abi aga loodeti saada ennekõike Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. Kuid mingeid kokkuleppeid ei õnnestunud sõlmida, selleks huvitus välisilm Eestist liialt vähe. Olulisim ümberkorraldus majanduse alal oli maareform. Selle käigus riigistati mõisnike maavaldused, mis jagati soovijatele. Nii tekkis 35 000 uut asundustalu. Eesti tähtsaimaks majandusharuks jäi põllumajandus, mille arendamisele aitas riik igati kaasa. Tööstused asendati Venemaa huvides töötanud hiigeltehased uute ettevõtete ja tervete uute tööstusharudega
riigivanema dekreetidena. Ajastu nimeks on saanud vaikiv ajastu. *1937. aastal tuli uus põhiseadus, milles loodi presidendi ametikoht. Presidendil oli õigus takistada parlamendis vastu võetud seaduste jõustumist ning saata parlament laiali. Esimeseks presidendiks sai Päts, moodustati uus Riigikogu ka. EV välispoliitika: EV välispoliitika peamine eesmärk oli kindlustada omariiklus ja julgeoleks. Suurimaks ohuallikaks loeti Venemaad, abi loodeti Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. Kuid mingeid kokkuleppeid Eesti julgeoleku kindlustamiseks ei õnnestunud sõlmida, Eestist huvituti liialt vähe. 1920. aastate algul püüti ka luua Balti Liit (Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Poola vahel), et kõik osapooled abistaksid teineteist sõjalise abiga rünnaku korral. Sellest ei tulnud aga midagi välja, suudeti sõlmida vaid Eesti-Läti vaheline kaitseliidu leping. Teise maailmasõja puhkedes osutus Eesti rahvusvaheliselt isoleerituks nin oli kergeks saagiks totalitaarriikidele.
Reaalne ohuallikas on Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. 1) Eesti tegi panuse suhete normaliseerumisele Nõukogude Venemaaga. Rajati Tallinna sadamasse laod Venemaa transiitkaubanduse arendamiseks ning lubati idanaabrile mitmeid majanduslikke soodustusi. 1922.a. esinesid Baltimaad ühiselt ettepanekuga sõlmida Moskvaga mittekallaletungi leping. Nõukogude välispoliitilise kursi tõttu ei andnud aga suhete normaliseerimise püüded piisavaid julgeolekugarantiisid. Otsiti toetust Lääne suurriikidelt. 1924.a. veendusid Eesti poliitikud lõplikult, et reaalset abi ei maksa Inglismaalt oodata. Balti liit. Suuri lootusi iseseisvuse garanteerimisel pandi 1920.a aastate algul regionaalsele sõjalis- poliitilisele kaitseliidule. Ainus reaalne samm Balti liidu loomisel astuti 1923.a. lõpus, kui kirjutati alla Eesti Läti kaitseliidu lepingule. Ühtlasi saavutati kokkulepe tulevase majandusliku koostöö osas ning pandi lõplikult paika kahe riigi vaheline piirjoon.
Opositsiooni peamiseks keskuseks jäi Tartu. 1938-ndal aastal jõustunud põhiseaduse järgi oli Eesti Vabariigi riigipeaks president, riigikogu muudeti kahekojaliseks. Piirati kodanikuvabadusi, valitsuse määras president. 1934-ndal aastal hakkas riik sekkuma ka majandusse, eriti kiiresti arenes tööstus, põllumajandussaadusi veeti ohtralt välja. 20-ndate aastate alguses kardeti kõige enam Saksamaad ja Venemaad. Toetust otsiti Lääne suurriikidelt. Sooviti luua Balti liitu. Eesti osales aktiivselt Rahvasteliidu töös. Tihenesid suhted Poola ja Rootsiga. Ohumärkideks olid Inglise- Saksa mereväeleping ning Nõukogude Liidu aktiviseerumine. Kultuurkapitalist sai põhiline kultuuri finantseeriv asutus, mis vajalikud summad sai maksudest. Kultuur professionaliseerus, loodi kutseühinguid. 30-ndate teisel poolel piirati loomevabadust. Loodi ühtluskoolid. Koolireformiga pandi rõhku kutseharidusele (Tallinna Tehnikaülikool, Tartu Kõrgem
pärast need kalendrisse märkinud. Nii nagu keegi ei vaevu enam toomapäevaks ehk 21. detsembriks oma kodu ära koristama ja hooajatöid sinnapaika jätma, ei tea tänapäeva inimesed vanadest traditsioonidest suurt midagi. Kogu maailm elab tänu pea kõikide eluvaldkondade arengule pidevas muutuste tuules. Siiski tundub, et üks Eesti-sugune väikeriik on kõige enam ohustatud oma näo ja eksistentsi kaotamises. Emakeele unustamine, suurriikidelt ideoloogiate ja mõttemallide ülevõtmine lämmatab meie endi kultuuri. Praegusel ajal soovib iga teine Eestimaa noor anda endast kõik, et olla täpselt nagu kuskil üle ookeani kõikide võimaluste maal Ameerikas Brooklyni äärelinnas olev lodevate riietega räppar ja et mitte olla oma eakaaslaste seas heidik, peab ilmtingimata kuulama täpipealt sama muusikat, omama liigagi tuttavaks saanud firmamärgiga riideid ja kasutama tehnoloogia viimset sõna
12.Iselooomustage Eesti majanduslikku arengut majanduskriisi aastatel Riigi majandus käis alla. Langesid kaupade hinnad, Eesti kaupade turg ahanes, talurahva sissetulekud vähenesid, siseturg kuivas kokku. Eesti väliskaubanduse bilanss muutus negatiivseks ja riigieelarvet ei suudetud tasakaalus hoida. Ettevõtete sulgemine tõi kaasa tööpuuduse. 13.Milliste välispoliitiliste vahenditega püüti kindlustada Eesti julgeolekut 1920. aastatel? · Otsisti toetust Lääne Suurriikidelt- - suuri lootusi pandi Inglismaa peale · Taheti luua Balti Liit sellest ei tulnud midagi välja ning loodi ainult Eesti-Läti liiduleping · Astuti Rahvasteliitu 14.Iseloomusta Eesti välispoliitilist olukorda 1930. aastail. Eesti välispoliitiline olukord oli väga pingeline. Eesti vajas tunnustamist teiste riikide poolt- 1922 aastaks olid kõik riigid tunnustanud Eesti. 1921. Aastal astus Rahvasteliitu. Eesti oli ohustatud Saksamaa ja Venemaa poolt
1935 sõlmiti Inglise-Saksa mereväekokkulepe, millega Saksamaal oli õigus suurendada oma laevastikku ja Läänemeri jäi Saksamaa mõjusfääri. 1934-1935 teeb NL ettepanekud Eestile, Leedule ja Lätile rajada nende territooriumile NLi sõjaväebaasid. Ettepanekud lükatakse tagasi. Kujuneb olukord, kus Balti riigid (Eesti, Läti, Leedu) jäävad kahe agressiivse suurriigi Saksamaa ja NLi huvisfääri ja neil pole lootust abi saamiseks teistelt Euroopa suurriikidelt. Sellises situatsioonis üritatakse uuesti teha omavahel koostööd, kuid sõjalist liitu moodustada ei õnnestu. 1934 sõlmiti Eesti, Läti ja Leedu vahel koostööleping majanduse ja kultuuri vallas. Välisministrite omavahelistel kohtumistel käsitleti ka julgeolekuküsimusi, kuid sõjalist liitu ei sõlmitud. 1938 kuulutasid Eesti, Läti ja Leedu end neutraalseteks riikideks. See vastas Saksamaa huvidele, kes ei soovinud Euroopas mingeid riikidevahelisi liite
Autoritaarne valitsemiskord tekitas rahulolematust paljudes poliitikutes ja haritlastes. Opositsiooni tähtsamaiks keskuseks kujunes Tartu ning nn. Tartu vaimust sai autoritaarse korra vastase võitluse sümbol. Kuid demokraatiat polnud kaitseseisukorra tingimustes võimalik taastada. VÄLISPOLIITIKA Eesti välispoliitika peamine eesmärk oli kindlustada omariiklus ja julgeolek. Suurimaks ohuallikaks loeti Venemaad, abi aga loodeti ennekõike Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. Kuid mingeid kokkuleppeid Eesti julgeoleku kindlustamiseks ei õnnestunud sõlmida, selleks huvitus välisilm Eestist liialt vähe. 1920. aastate algul püüti omariikluse kindlustamiseks luua Balti liitu, s. o. sõlmida Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vaheline leping, mille alusel kõik osalised oleksid osutanud üksteisele abi sõjalise rünnaku korral. Kuid liidu loomine takerdus Balti riikide omavaheliste lahkhelide ja Venemaa vastuseisu tõttu
ennast välispoliitiliselt integreerida paljude välisjulgeolekut tagavate süsteemidega, organisatsioonidega. On selge, et väikeriigi tegevusvabadus sõltub suuresti suurriikide omavahelistest suhetest, rahvusvahelisest süsteemist ning riigi geostrateegilisest asukohast. Suurriikide eesmärk on rahvusvahelistes süsteemides/organisatsioonides oma võimu suurendamine, kuid väikeriikide eesmärk on eelkõige püsimajäämine, mille tagamiseks tuleb tavaliselt otsida suurriikidelt abi ning astuda ka liitudesse. (Eenmaa, R. 2007:72) KOKKUVÕTE Euroopa komisjon võttis 2010. aasta novembris vastu teatise ,,ELi sisejulgeoleku strateegia toimimine" ja määras kindlaks viis prioriteeti, millele Euroopa Liit peab eeloleval neljal aastal keskenduma. Aasta möödudes on edusamme tehtud mitmetes valdkondades. Edusamme on tehtud näiteks küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse loomisel ning infoturbeintsidentidega tegelevate rühmade moodustamisel
valitsemisele. Lisaks nõudis Saksamaa endale järjest suuremat eluruumi ning oht kasvas eriti suureks kui võimule tulid natsid, kes kavandasid ittatungi jätkata. Kuna ohuallikateks Eestile olid suurriigid, ei saanud eesti omariikluse kaitset ainult sõjaväe õlgadele panna, vaid pidi kasutama ka välispoliitika võimalusi. Eesti diplomaadid püüdsid riigi välisjulgeoleku kindlustamiseks rakendada kõiki abinõusid. Nad otsisid abi nii demokraatlikelt suurriikidelt kui ka Rahvasteliidult, kelle liikmeks astuti 1922. aastal. Ka Venemaaga sõlmiti 1932. aastal mittekallaletungileping ja 1934. aastal Vene-Eesti vastastikuse abistamise leping ning Saksamaaga 1939. aastal mittekallaletungileping. Sellest hoolimata ei võinud Eesti ennast turvaliselt tunda. Soovimata liituda ei Saksamaaga ega Venemaaga, tuli Eesti välispoliitikal mängida kahe riigi vastuoludel, avalikult kumbagi poolt eelistamata. Ometigi kujunes
Autoritaarne valitsemiskord tekitas rahulolematust paljudes poliitikutes ja haritlastes. Opositsiooni tähtsamaiks keskuseks kujunes Tartu ning nn. Tartu vaimust sai autoritaarse korra vastase võitluse sümbol. Kuid demokraatiat polnud kaitseseisukorra tingimustes võimalik taastada. VÄLISPOLIITIKA Eesti välispoliitika peamine eesmärk oli kindlustada omariiklus ja julgeolek. Suurimaks ohuallikaks loeti Venemaad, abi aga loodeti ennekõike Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. Kuid mingeid kokkuleppeid Eesti julgeoleku kindlustamiseks ei õnnestunud sõlmida, selleks huvitus välisilm Eestist liialt vähe. VÄLISPOLIITIKA 1920. aastate algul püüti omariikluse kindlustamiseks luua Balti liitu, s. o. sõlmida Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vaheline leping, mille alusel kõik osalised oleksid osutanud üksteisele abi sõjalise rünnaku korral. Kuid liidu loomine takerdus Balti riikide omavaheliste lahkhelide ja Venemaa vastuseisu tõttu.
1921. septembris võeti Eesti, Läti, Leedu vastu Rahvasteliitu. Eesti ohutatus: Eesti tegi esialgu panuse suhete normaliseerimisele Nõukogude Venemaaga. Peamiselt välispoliitilise huve silmas pidades rajati Tallinna sadamasse hiiglaslikud laod Venemaa transiitkaubanduse arendamiseks ning lubati idanaabrile mitmeid majanduslikkue soodustusi. 1922. a. esinesid Baltimaad ühiselt ettepanekuga sõlmida Moskvaga mittekallaletungi leping. Eesti otsis toetust ka Lääne suurriikidelt, mida ei saadud. Balti liit: ainus reaalne samm Balti liidu loomisel astuti 1923. a. lõpus, kui kirjutati alla Eesti- Läti kaitseliidu lepingule. Saavutati kokkulepe tulevase majandusliku koostöö osas ning pandi lõplikult paika kahe riigi vaheline piirjoon, mille pärast oli aset leidnud rida konflikte. Liitu kuulusid: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola. Rahvasteliit: pärast 1924. a. mässukatse läbikukkumist loobus Nõukogude Liit vandenõude organiseerimisest
Salakokkuleppega jagati kogu Ida-Euroopa mõjusfäärideks : Hitler sai vabad käed Läänes, Stalin Soomes, Baltimaades ja Bessaraabias. Poola otsustati omavahel poolitada. Lepiti kokku ka Nõukogude majandusabis Saksamaale, ilma milleta poleks viimane suutnud inglaste-prantslastega sõdida. 1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolale kallale ja algas II maailmasõda. …JA EESTI Eesti juhtkond tunnetas idast lähenevat ohtu. Et Lääne-Euroopa demokraatlikelt suurriikidelt ja Skandinaaviamaadelt polnud Punaarmee agressiooni korral abi oodata, kalduti 1930-ndate aastate teisel poolel nägema Saksamaas ainsat reaalset vastukaalu Nõukogude Liidule (samas jäi avalik arvamus valdavalt Saksa-vastaseks). See oli lühinägelik, loodeti jõudude tasakaalu püsimisele Moskva ja Berliini vahel ega suudetud ette näha viimaste kokkulepet meie endi arvel. Kui abi Läänest oli võimatu, oleks pidanud valmistuma ühiseks vastupanuks
o 1932 EST-V Mittekallaletungileping. Olenes ainult Moskva tahtmisest o 1922 RL EST ei pidanud huvituma mingitest kuludest. o 1939 est-S mittekallaletungileping arvati, et EST läks S poolele o Est muutus neutraalseks Eesti välispoliitika peamine eesmärk oli kindlustada omariiklus ja julgeolek. Suurimaks ohuallikaks loeti Venemaad, abi aga loodeti ennekõike Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. Kuid mingeid kokkuleppeid Eesti julgeoleku kindlustamiseks ei õnnestunud sõlmida, selleks huvitus välisilm Eestist liialt vähe. 1920. aastate algul püüti omariikluse kindlustamiseks luua Balti Iiitu, s.o. sõlmida Soome, Eesti, Liiti, Leedu ja Poola vaheline leping, mille alusel kõik osalised oleksid osutanud üksteisele abi sõjalise rünnaku korral. Kuid liidu loomine takerdus Balti riikide omavaheliste lahkhelide ja Venemaa vastuseisu tõttu.
Eesti ohustatus 1921. septembrist astus Eesti võrdväärsena rahvusvahelise suhtluse areenile. Olulisimaks ülesandeks oli julgeoleku kindlustamine. Reaalseteks ohuallikateks olid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. Eesti tegi panuse suhete normaliseerimisele 4 Nõukogude Venemaaga. Rajati hiiglaslikud laod Tallinna sadamasse ning idanaabrile lubati majanduslikke soodustusi. Samaaegselt otsiti toetust Lääne suurriikidelt. Eriti suur panus pandi Inglismaale. Balti liit Koostöö Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel oli alanud juba sõjapäevil ning 1920. aastal koostati ühise kaitsekonventsiooni projekt. Kuid viie riigi ühine tegevus osutus võimatuks peale Leedu ja Poola relvakonflikti. Üritati luua nelja riigi liitu ilma Leeduta, takistuseks sai Soome. 1923 kirjutati alla Eesti-Läti kaitseliidu lepingule. Saavutati kokkulepe majanduskoostöö osas ning pandi paika kahe riigi vaheline piirjoon.
transiitkaubanduse arendamiseks ning lubati idanaabrile mitmeid majanduslikke soodustusi. Teatud ulatuses oldi valmis tegema Nõukogude Venemaaga koostööd koguni rahvusvahelisel areenil. 1922.a esinesid Baltimaad ühiselt ettepanekuga sõlmida Moskvaga mittekallaletungi leping. Nõukogude välispoliitilise kursi tõttu ei andnud aga suhete normaliseerimise püüded piisavaid julgeolekugarantiisid. Samaaegselt otsiti toetust Lääne suurriikidelt. Juba Vabadussõja päevist tundis rahvas poolehoidu Inglismaa vastu ning seepärast pandi just Londonile suuri lootusi. Mingite lepinguteni muidugi ei jõutud, kuna Inglismaa huvi Eesti vastu oli liialt väike. Suuri lootusi iseseisvuse garanteerimisel pandi 1920.aastate algul sõjalis-poliitilisele kaitseliidule. Koostöö Soome, Läti, Leedu ja Poola vahel oli alanud juba sõjapäevil ning 1920.a suveks jõuti koostada ühise kaitsekonvensiooni projekt. Selle teostumisest tõmbas
Lääne suurriigid suhtusid Balti riikidesse vastavalt oma Vene- ja Saksa-poliitikale, omistamata neile suurpoliitikas iseseisvat väärust. Antandi riikide strateegiline huvi Balti piirkonna vastu tulenes nende Nõukogude-vastasest poliitikast. Kuigi Suurbritannia ja Prantsusmaa olid huvitatud Balti riikide püsimisest, andsid nende valitsused juba 1920. aastate alguses selgelt mõista, et mingeid julgeolekutagatisi neile ei anta ja agressiooni korral pole neile abi loota. Naiivne lootus saada suurriikidelt kaitset ja omakasupüüdmatut abi jäi Eestis siiski püsima iseseisvusaja lõpuni. 1920 tunnistasid Eestit Nõukogude Venemaa järel Soome ja Poola. Lääneriigid tunnustasid Eestit ja teisi Balti riike alles siis, kui oli lõplikult selge, et ühtset mittebolsevistlikku Venemaad pole võimalik taastada. 1921 saadi tunnustus Suurbritannialt, Prantsusmaalt, Itaalialt, Jaapanilt ja Belgialt. Neile järgnesid teised riigid, näiteks USA 1922. 1921 võeti Eesti Rahvasteliitu.
Ligi kümme aastat kestnud pingeliste läbirääkimiste järel kirjutati 1932.aastal alla mittekallaletungilepingule, milles mõlemad osapooled lubasid austada partneri suveräänsust, siseriiklikku korraldust ja riigipiiride puutumatust, kohustusid hoiduma teineteise vastu suunatud rünnakutest ning lubasid lahendada tüliküsimused rahumeelsel teel. Toetuse otsimine suurvõimudelt · Eesti otsis toetust ja abi ka Euroopa demokraatlikelt suurriikidelt ning Rahvasteliidult · Erilisi lootusi pandi Suurbritanniale · Eesti poliitikud püüdsid osaleda Rahvasteliidu poolt loodava kollektiivse julgeolekusüsteemi kujundamises. Eesti diplomaadid osalesid kõigil rahvusvahelistel nõupidamistel ning ühinesid kõigi oluliste otsuste ja kokkulepetega. Ohu kasv Juba 1930.aastatel hakkas rahvusvaheline olukord taas teravnema.
1937.a põhiseadusega loodi presidendi ametikoht, presidendil oli õigus takistada Riigikogus vastu võetud seaduste jõustumist ning saata parlament laiali. Opositsiooni tähtsaimaks keskuseks sai Tartu ning nn Tartu vaimust sai autoritaarse korra vastase võitluse sümbol. Eesti välispoliitika peamiseks eesmärgiks oli taastada omariiklus ja rahvuslik julgeolek. Suurimaks ohuallikaks selle takistamisel loeti Venemaad. Abi loodeti saada Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. Mingeid kokkuleppeid Eesti julgeoleku kindlustamiseks ei sõlmitud. 1920.aastate algul püüti omariikluse kindlustamiseks luua Balti Liit, s.o sõlmida Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vaheline leping, mille alusel kõik liikmed osutaks üksteisele abi sõjalise rünnaku korral. Kuid liitu ei sõlmitud omavaheliste lahkhelide ja Venemaa vastuseisu tõttu. Olulisim ümberkorraldus majanduses oli maareform, mille käigus riigistati mõisnike maavaldused, mis jagati soovijatele
Enamlased ajasid Maapäeva nõupidamise jõuga laiali. Esialgu rahva hulgas suhtelist populaarsust nautinud enamlased hakkasid üha enam rahvast kaugenema: mõisamaade mittejagamine, terror ja ebademokraatlikud valitsemismeetodid ei leidnud laiema üldsuse seas mõistmist. Illegaalselt tegutsev Maapäev ja enamus parteidest võtsid suuna iseseisvuse väljakuulutamisele. Välismaale saadeti delegatsioone suurriikidelt Eestile rahvusvahelise tunnustuse saamiseks. 3.7. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon: 1918 veebruaris alustasid sakslased idarindel uut pealetungi, eesmärgiga sundida Venemaad sõjast välja astuma. Demoraliseerunud Vene armee ja äsja loodud enamlaste Punakaart ei suutnud sakslastele vastupanu osutada ning taandusid paanikas; sh. ka Eestis. Kasutamaks
Enamlased ajasid Maapäeva nõupidamise jõuga laiali. Esialgu rahva hulgas suhtelist populaarsust nautinud enamlased hakkasid üha enam rahvast kaugenema: mõisamaade mittejagamine, terror ja ebademokraatlikud valitsemismeetodid ei leidnud laiema üldsuse seas mõistmist. Illegaalselt tegutsev Maapäev ja enamus parteidest võtsid suuna iseseisvuse väljakuulutamisele. Välismaale saadeti delegatsioone suurriikidelt Eestile rahvusvahelise tunnustuse saamiseks. 3.7. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon: 1918 veebruaris alustasid sakslased idarindel uut pealetungi, eesmärgiga sundida Venemaad sõjast välja astuma. Demoraliseerunud Vene armee ja äsja loodud enamlaste Punakaart ei suutnud sakslastele vastupanu osutada ning taandusid paanikas; sh. ka Eestis. Kasutamaks
Oht kasvas pärast natside võimuletulekut, kes kavandasid sajandite eest katkenud ittatungi jätkamist. Kuna Eesti võimalikud vaenlased olid suurriigid, siis ei saanud panna omariikluse kaitset ainult sõjaväe õlule, vaid selleks tuli kasutada ka välispoliitika võimalusi. Eesti diplomaadid püüdsid riigi välise julgeoleku kindlustamiseks rakendada kõiki käepäraseid abinõusid. Loomulikult otsis Eesti diplomaatia toetust ja abi ka Euroopa demokraatlikelt suurriikidelt ning Rahvasteliidult. Ja ehkki lääneriigid tunnustasid Eesti iseseisvust juba 1921. aastal, ei sõlmitud järgnevalt mingeid julgeolekualaseid kokkuleppeid. Erilisi lootusi pandi Suurbritanniale, meenutades sageli inglaste toetust Vabadussõjas ja soovides tihendada Eesti- Balti suhteid. Tegelikkuses polnud aga sõja korral Inglismaalt otsest abi oodata. Rahvasteliitu oli Eesti astunud juba 1921. aastal, kuid kahtles esialgu liidu suutlikkuses. Kuna
allkirjastamisega 1920 tunnistas Soome Eestit de jure-ga, 1921 tunnistasid enamus riike eestit de-jurega ja baltiriigid võeti vastu Rahvasteliitu. Eesti ohustatus. Olulisemaks ülesandeks oli julgeoleku tagamine, mis tulenes ka geopoliitlisest asukohast. Eriti Saksamaa ja NV ees. Eesti tegi esmased panused suhete normaliseerimisele NV-ga kus lubati idanaabritele mitmeid majanduslike soodustusi. Otsiti toetust Lääne suurriikidelt, eriti Inglismaalt, kuid seda sealt ei tulnud. Balti liit Koostöö Soome, Läti, Leedu ja Poolaga oli alanud juba sõjapäevil ja 1920a suveks jõuti ühise kaitsekonvensiooni projektini, mis aga lahknes tänu Leedu ja Poola relvakonfliktile. Edasine ühtse liidu loomine ebaõnnestus kuid 1923aastal kirjutati siiski alla Eesti-Läti kaitseliidu lepingule kus saavutati koostöö majanduse alal ja pandi paika kahe riigi piirjoon. Rahvasteliit
annaabi.ee 
