tegelnud. Lahingukära taga toimus riigi tegelik rajamine, mille tähtsaks osaks oli Eesti Asutava Kogu valimine (valimised toimusid ka rindel) ja kokkuastumine 1919. aasta aprillis. Sel kogul oli kaks peamist kohustust: vastu võtta põhiseadus ja maareformi seadus. Mõlema seadusega saadi hakkama, mis tähendas muuhulgas seda, et mehed nagu Osvald Kallaste jäid koos teiste mõisaomanikega tõepoolest oma suurmaavaldusest ilma. See ei tähendanud siiski veel kogu vara kaotust ja sõltus inimesest, kui stoiliselt keegi seda ,,röövimist" talus. Oli selge ju seegi, et ainus alternatiiv Eesti Vabariigile ja tema maareformile olnuks enamlaste võim; viimased oleks aga lisaks maadele võtnud ka elu. Lõuna-Eestis ründasid punaväed uuesti ja taas löödi nad tagasi. Mais hõivas Eesti armee Pihkva. Samal ajal hakkas kerkima uus ohupilv baltisaksa vabatahtlikest koosneva Landeswehri näol
kiiremaks arenguks. 10. Maasuhted ja maakasutus 1918. a. (lk 114) Maasuhteid Eesti 1918.a iseloomustas valdava osa maafondi kuulumine mõisnikele. 1918.a moodustas mõisate maa kogu põllumajanduslikust maafondist 58%. Mõisnike maavaldus koosnes 1149 mõisast, mille keskmine pindala oli 2113 ha. Valitsevaks oli eramõisad, mis moodustasid valdava osa mõisate arvust ning haarasid ka lõviosa mõisate maast. Järgnesid riigi- (kroonu) mõisad, mis moodustasid ligi 10% suurmaavaldusest, teiste mõisate osatähtsus oli väiksem. Seejuures olid paljud mõisnikud mitme mõisa omanikud, koondades enda kätte väga suured maavaldused. Ka mõisad ise olid väga suured. Osa mõisate maast oli antud rendilepingu alusel talupoegadele kasutamiseks renditaludena. Eraomandina kasutasid talupojad 42% kogu maafondist, keskmise pindalaga 34,1 ha. Talumaade osatähtsus oli Põhja-Eestis väiksem kui Lõuna-Eestis. Ostutalude keksmine suurus kõikus maakonniti 24,9 ha-st kuni 55,8 ha-ni
annaabi.ee 
