Eesti teatri ajalugu
näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses,
sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises.
1960 aasta lõpu teatriuuendust saatis noore lavastajapõlvkonna laiem tulek (Mikk Mikiver,
Kalju Komissarov, Ingo Normet, Raivo Trass, 1970. aastate keskelt ka Merle Karusoo, Lembit
Peterson, Juhan Viiding, Mati Unt),siis imbusid uued võtted suhteliselt kiiresti laiali ning
muutusid ajapikku publikule mõistetavaks. Lõplik tunnustus saabus Jaan Toominga
suurlavastustega 1970. aastate lõpupoolel; vaimult iseloomustas neid pööre spirituaalsetesse
otsingutesse, sageli ka folkloorihuvi. Samas hakkas metafoorilis-füüsiline teater järjest
laiemale kandudes lahjenema ja põnevust kaotama, aga esialgu hoidsid üldpildi rikkust
teistsugused lähenemisviisid.Lavakeele vabadus ja keerukus kajastus ka ajajärgu juhtivate
dramaturgide Enn Vetemaa, Vaino Vahingu, Rein Saluri ja Jaan Kruusvalli näidendites.